Lõuna-Eesti kõrgustikelt lähtuvatel jõgedel (Väike Emajõgi, Võhandu, Piusa, Halliste,Raudna jt) on vihmavee põhjustatud äravool märgatavalt suurem, sest jõgede ülemjooksu järsem lang põhjustab niisugustes kohtades vihmavee kiirema äravoolu. EESTI JÕGEDE VEEREZIIM Jõgede veereziimis saab eristada pikaajalisi ja aastaajalisi muutusi. Veetaseme pikaajaliste muutuste hindamiseks peab olema vaatlusandmeid vähemalt 6070 aasta kohta. Selgelt avaldub Eesti veeoludes tsükliline muutlikkus (vaata joonis). Eristada saab lühema ja pikema kestusega tsükleid. Kõige selgemini on jälgitav umbes 30-aastane muutlikkus, millele järgnevad 6- ja 3,5-aastase kestusega tsüklid. 20. sajandil on kuivad perioodid olnud ajavahemikud 193347 ja 196376; kolmas veevaene periood algas 1992. aastal. Märjad ehk veerikkad perioodid on olnud 190010, 194862 ja 197791. Samataoline veetaseme pikaajaline kõikumine ilmneb ka järvedel, eriti Peipsil ja Võrtsjärvel.
Jõgede toitumine Eesti jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, iga toiteallikas annab ligikaudu 1/3 aastasest äravoolust. Põuasel suvel ja pikal ning külmal talvel toituvad jõed pikemat aega ainult põhjaveest. Jõgede veerežiim Jõgede veerežiimis saab eristada pikaajalisi ja aastaajalisi muutusi. Veetaseme pikaajaliste muutuste hindamiseks peab olema vaatlusandmeid vähemalt 60–70 aasta kohta. Selgelt avaldub Eesti veeoludes tsükliline muutlikkus. Eristada saab lühema ja pikema kestusega tsükleid. Kõige selgemini on jälgitav umbes 30-aastane muutlikkus, millele järgnevad 6- ja 3,5-aastase kestusega tsüklid. Jõgede äravool Eesti territooriumi jõgede aastane äravool on keskmiselt 12 km3. Sademete keskmisest aastasummast – 667 mm – moodustab äravool 260 mm ehk 39%. Aastati võib äravoolu ja sademete suhe muutuda. Veebilansi põhielementidest muutub auramine kõige vähem ja
annaabi.ee 
