asendades. Samuti mustas ta režissööre, kes seda tüüpi stsenaariume lavastavad, omistades neile tiitli metteur-en-scène ehk keegi, kes tegeleb vaid stsenaariumi illustreerimise ja kadreeringu otsustamisega. Tõenäoliselt tugevaima mõjutusega La politique des auteursi kujunemisel olid Truffaut’ järgnevad sõnad: „Ma lihtsalt ei suuda panna end uskuma Kvaliteedi Traditsiooni ja autorikino rahulikku kooseksistentsi. [...] Jään veendunuks, et just pikaleveninud psühholoogilise realismi püsivus on see, mis põhjustab publikus juhmistunud olekut filmide juures, mille eostuseks romaan...“ (Truffaut, 1954) Autorikino kontseptsiooni võib pidada üheks olulisemaks panuseks filmiteooria ja filmikriitika maailma, võimaldades kriitikutel eristada ja kirjeldada kinemaatilisi struktuure ja isikupäraseid lähenemisi, mis on ühe artistliku filmitegija töödes läbivad (Bywater & Sobchack, 1989).
Testamendi reeglid on mõistuspärased. Usuliselt veendumuselt oli unitaar pühakirja mõistuspärasust kaitstes hülgas ta pärispatuõpetuse, Athanasiuse usutunnistuse ja kolmainuõpetuse. Püüdis ratsionaliseerida Jeesuse ,,lihtsat õpetust", mis on vaba kirjatundjate ja variseride moonutustest. Sellise ratsionalistliku pühakirja seletuse tõttu süüdistati ateismis. · Locke ise jäi alati veendunuks, et tema kirjutised olid kristlusega igati kooskõlas. Et eksisid need, kes arvasid teisiti. 4 kirja sallivusest 1660 - essee "Kas tsiviilvõim võib seaduslikult peale sundida ja määrata vähe-tähtsate asjade (thing indifferent) kasutamist jumalateenistustel" (see oli esimene oluline kirjutis). 1667 - Essay Concerning Toleration · Seda käsikirja ei avaldatud tema eluajal · Suures osas samad argumendid korduvad hilisemates kirjades
annaabi.ee 
