Kõik pole kuld, mis hiilgab On asju, mille esmasel vaatlusel märkame kõike muud, kui halba. Põhjalikumal uurimisel võime avastada, et kõik ei pruugigi olla nii roosiline ja kuldne, kui algul paistis. Eelnev kehtib nii inimeste, kui ka erinevate esemete ja olukordade kohta. Kõik pole kuld, mis hiilgab, hoiatab meid petliku välimise poole eest. Eelkõige peetakse siin silmas seda, et me ei usuks ainult välist pilti, vaid veenduksime ka kõige muu õigsuses. Ka „Isa Goriot’s“ tuli ette kergeusklikust ja välise taju usaldamist. Kui Isa Goriot proua Vauqueri pansionaati läks, oli ta jõuka, mõjuka ja väljapeetud välimusega mees. Goriot väljanägemisest petetuna tekkis proua Vauqueril tahtmine temaga abielluda. Siiski loobus ta abiellumise mõtetest, kui sai aru, millises seisus Isa Goriot tegelikkuses oli. Isa Goriot seisukohalt oli see isegi hea. Kes siis tahab endale kaasat, kelle
tüli, ma istun ainult hetkeks siia pingi servale. Kui partnerid otsustavad omavahel suhelda positsioonilt, mida nimetatakse suhtlemiseks "kõrvalt", siis A ilma erilise näoilme muutuseta (standartne viisakus ja lahkus) nihutab ennast veidi ning B rahuliku näoilmega püüdmata pingil laiutada hõivab vaba koha. Kui oleks võimalik filmida varjatud kaameraga sellist situatsiooni tuhat korda (A loeb ajalehte ning B istub pingile) veenduksime me arvatavasti selles kuivõrd valitud rolli positsioon või suhtlemine annavad tunnistust inimese iseloomu eripärast. Paljugi toimub siin alateadlikult, ilma subjekti poolse kontrollita. Mõni isegi ei vaevu ennast liigutama, et sellel kes soovib istuda vabale kohale pingil oleks mugav istuda... Mõni lausa potsatab pingile istuma ja on näha , et teda ei huvita kas ta häirib teist või mitte... Jersovi huvitas
annaabi.ee 
