kahelda ning väitis koos skeptikutega, et õigem on üldse loobuda otsustamisest asjade üle. Teatakse koguni, et ta kahtles isegi kahtlemise õigsuses. Akadeemilise skepsise silmapaistvamaks esindajaks kujunes Küreenest pärit Karneades (u 214-129 eKr). Tema vaateid leiame peamiselt tema õpilaste teostest, sest ta ise kirjanduslikult tegev ei olnud. Karneades lähtub küsimusest, kas ning millises ulatuses üldse teadmine kui selline võimalik on. Ei ole olemas veendeid ega ka tõekspidamisi, mis võiksid kehtida üldiselt tunnustatud tõena. Pealegi puudub meil ,,tõe" määramiseks igasugune kindel kriteerium, mis tähendab, et tõestamisviisid, mida filosoofid kasutavad, on oma väärtuselt enam kui küsitavad. Nende eelduseks on alati mingi ,,tõestamatu" tõde või oletus. Kui tahaksime midagi tõestamise kaudu tõeks teha, siis osutuks see lõpmatusse kulgevaks ahelaks, sest iga uus tõestusse toodav element vajaks taas tõestamist
diarvustuse ka üsna põhjalik analüüsiv hinnang meie džässi hetkeseisule ning ka džässi ja helitehnika kui džässi esitust oluliselt mõjutava komponendi üldisele arengule. See viib mõttele, et ilmselt oli ta juurelnud nende probleemide üle juba mõnda aega ning kontsert oli vaid ajend nende mõtete väljaütlemiseks. Üks kolmandik kirjast ongi sellele pühendatud, ehk nagu ta ise kirjutab: “Püüan lühidalt alljärgnevalt võtta kokku enese veendeid aastatepikkuse studeerimise tulemusena jazz’ist üldse, käesoleval juhul aga ainult klaveristiilidest, et seega tutvustada minu kriitika aluseid, millest lähtun.” Ambel jaotab džässpianismi kahte suurde alaliiki: salongi stiil ehk “novelty grupp” ja “originaal-jazz’i põhialustel rajanevad stiilid”. Esimesse jaotusse paigutab ta sellised tol ajal populaarsed pianistid nagu Billy Mayerl ja Charlie Kunz, kommenteerides nende mängu järgmiselt: “/..
annaabi.ee 
