autotroofideks(fotosünteesijateks).Vetikad on nii plantilised(hõljuvad) kui ka bentilised(põhja kinnituvad).Vetikad on vee elustiku toiduahela esimeseks lüliks.Varustades vee keskkonda.Ühtlasi ka vajaliku hapnikuga. Ookeani fütoplankton seob fotosünteesi käigus suures koguses süsinikdioksiidi,mille sisaldusest atmosfäärib sõltub oluliselt ka Maa temperatuur.Seepärast ongi fütoplankton oluline Maa kliimamõjutaja ning stabiliseerija. Heterotroofsed protistid moodustavad koos veeloomadega zooplanktoni ehk loomse hõljuki. Bakterplanktoni moodustavad mittefotosünteesivad bakterid.Toitainete rohkuse,sobiva temperatuuri ja valguse korral võib vetikate kasvupuhang nii suur,et ainuraksete vetikate kogumid muutuvad vees nähtavaks(vee õitseng).Sügisel kui vetikate fotosüntees aeglustub,võib vees tekkida hapniku nälg(kalad surevad siis). Ränivetikad- neid on ligikaudu 16000 liiki,elavad mereveedes ja mageveekogudes,võivad hõljuda või elada veekogu põhjas
Kuid kõigi nende ühisomadusteks oli ja jäi see, et nad ei liikunud. Vähemalt mitte igavesti. Perpetuum mobile oli ja jääbki kättesaamatuks luuluks. Euroopasse saabus niisuguse masina idee 12. sajandiks Indiast Araabia kaudu. Nendel aegadel, nagu hiljemgi, vajati mitte ainult niisutussüsteemi , vaid ka mitmesuguste käsitöömasinate käitamiseks palju energiat. Käiade veskikivide jm ringiajamiseks kasutati vesirattaid, inimestega jooksurattaid või veeloomadega karusselle, isegi maa all, kaevandustes. Saadud energia siirati puidust hammasrataste süsteemi kaudu kas veskikivi või veesüsteemi käitamiseks. Peibutava ideega luua igavesti liikuv masin haardusid koguni nii targad mõtlejad nagu renessansiajastu geenius Leonardo da Vinci, kelle eskiiside hulgas leidub igiliikuri kirjeldusi. Jacopo de Strada ehitas 1580. aasta paiku süsteemi vesirattast ja pumbast vähemalt paberil.
annaabi.ee 
