Käsitleme seda hiljem. Dialektiline vasturääkivus on teadmiste kujunemise ja arenemise seesmine "mootor" ja edasiviiv jõud, mille ülesandeks on paljastada oponendi seisukohtades vasturääkivusi (sokraatiline meetod), ja ületada maailmaprotsesside lahtiseletamisel teesi, antiteesi ja sünteesi vasturääkivused mõtlemises (Hegeli dialektika). Seda on piisava põhjalikkusega käsitletud filosoofias, gnoseoloogias ja dialektilises loogikas, mistõttu puudub vajadus selle veelkordseks esituseks. Paradoksaalne on üldtunnustatule vasturääkiv, näiliselt absurdne, mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt vaieldamatuid eeldusi annab mõistusevastase või vasturääkiva järelduse. Paradoksi lahendusest ilmneb, et a) eeldustes on varjatud viga, või b) arutluskäik on ekslik, või c) loodusseadustele esmapilgul vasturääkivat
Seega näeme kokkuvõttes, et Raffael nagu eemaldus uuesti reaalsest elust, ta nagu tõusis sellest ülespoole. Ometi jõudsid idealiseerimine ja üldistamine tema töödes just sellele tasemele, et veel ei kadunud side reaalse maailmaga ja veenvate inimtunnetega. Raffaeli arvutud järgijad tegid aga sageli selle saatusliku sammu, mille järel täiuslikkus ja ilu muutusid äkki õõnsaks ning formaalseks ilutsemiseks. Kõrgrenessansi stiili iseärasuste veelkordseks selgitamiseks võib võrrelda Raffaeli "Sixtuse madonnat" Bramante Tempiettoga. Näeme nii arhitektuuri- kui ka maalikunstiteoses samu 11 põhimõtteid - sümmeetriat, harmooniat ja vormi suurelt nägemist. Üksikosad alluvad tervikule, kuid pole kaotanud ka iseseisvat väärtust. Raffaellist erinev kunstnikuisiksus oli Michelangelo Buonarotti. Tema oli suurim itaalia skulptor 16. sajandil ja ühtlasi ka kõigi aegade suurimaid skulptoreid. Paavstid kuhjasid ta üle
annaabi.ee 
