alguseni (Masing, 2001). 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii) Veelendlane (Myotis daubentonii) on väike või kuni keskmise suurusega lendlane, kes on tavalisim nahkhiir Euroopas (Kapfer jt, 2007). Karvkate on veelendlasel kohev ja alusel hallikaspruun. Ülalpool keha katavad keha karvakesed mis varieeruvad punakashallidest kuni pronksjaspruunjateni, allpool on karv hõbehall ja pruunika varjundina (Lisa 3, Foto 2). Nagu ka tiigilendlasel on veelendlase karvkatte üleminek kõhupoolelt seljale suhteliselt järsk (MacDonald, Barrett, 2002). Tiibade siruulatus veelendlasel on 230-270 mm, küünarvarre pikkus 35-42 mm ja kehakaal vahemikus 7-15 g (Masing, 2001). Veelendlase nägu on oma liigikaaslastega võrreldes roosakas, nina punakaspruun, kõrvad ja lennused tumedad hallikas-pruunid. Kõigil noorloomadel on must lõuatäpp, mis enamikul kaob see ühe aasta jooksul (MacDonald, Barrett, 2002).
Nad püüavad toitu vaid mõnekümne cm kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Aeg-ajalt tõusevad nad 1.-2 m kõrgusele ja siirduvad ka veest eemale, puude vahele. Veelendlaste lend on hääletu ja kerge, nad teevad sageli pöördeid ja tiirutavad veepinna kohal. Suuremate järvede puhul hoiduvad nad kalda lähedusse, kuid nad ei pelga lennata ka vaiksete ja varjuliste merelahtede kohal. Veelendlase toitumispaigad on püsivad ning samale tiigile või järvele võivad nad truud olla aastaid. Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse. Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse - peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta - siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja
annaabi.ee 
