Heisenbergi määramatuse printsiibiga-mõõtmistulemused pole kunagi järjest täiesti samad. Mingi nähtuse mõistmiseks võtavad teadlased kasutusele mudeli- lihtsustatud mõtteline kujund uuritavast nähtusest või objektist, mis on võimalikult sarnane mingi tuntud nähtuse või objektiga. Näide: Me kuj. valgust lainena- analoogiliselt veepinnal tekkivate lainetega- kuigi valguse lainelisust me vahetult ei taju. Selline käsitlus on mõistlik, sest katsed näitavad, et veelainete ja valguse omadused on paljudel juhtudel sarnased. Mudeleid kasutatakse, sest alati pole võimalik otseselt näha, mida uuritav objekt endast tegelikult kujutab. Mudel peaks andma idee, kuidas jätkata objekti edasist uurimist ja milliseid eksperimente on vaja teha, et välja selgitada kui suur on mudeli ja objekti vaheline sarnasus. Mida suurem sarnasus, seda lihtsam on uuritavat objekti või nähtust kirjeldada juba tuntud teooria abil
võetud teise astme osatuletiste summa. D) Lainete interferents Interferents on füüsikaline nähtus, kus kahe laine liitumisel saadakse uus laine, mille amplituud on suurem või väiksem. Üldjuhul mõeldakse interferentsi all selliste lainete liitumist, mis on üksteisega seotud või koherentsed. Selle jaoks peavad lained tulema samast allikast või olema lähedase sagedusega. Interferentsi nähtust võib jälgida nii valgus-, raadio-, heli- kui ka veelainete korral. Interferentsi tõttu tekkinud kiiritustiheduse jaotust nimetatakse interferentsipildiks. E) Seisvad lained Seisev laine on laine, mille korral võnkumiste energia levikut ei toimu. Seisulaine tekib juhul, kui laineid juhtiva keha otsale lähenev laine ning otsalt tagasi peegeldunud laine tugevdavad teineteist interferentsil. Seisulaine iga punkt võngub kindla amplituudiga. Punkte, kus amplituud on maksimaalne, nimetatakse seisulaine paisudeks. Punkte, mis ei võngu (amplituud = 0)
Füüsikaline suurus kui mudel. Füüsika keel, selles kasutatavad lühendid. Objekte, mida füüsikas uuritakse, nimetatakse üldiselt füüsikalisteks kehadeks. Näiteks võib uurimisobjektiks olla inimene, auto, puuleht, vesi, jne. (mis liigub või millel muul viisil midagi muutub). Muutusi, mis looduses või füüsikaliste kehadega toimuvad nimetatakse nähtusteks. Nähtused on näiteks jää sulamine, kivi kukkumine, vikerkaare teke, elektriseerumine, veelainete peegeldumine jne. Väga üldiselt jaotatakse füüsikalised nähtused 5-rühma: mehaanilised, soojuslikud, optilised, elektri- ja magnetilised nähtused. Lisaks võib eraldi rääkida veel aatomi- ja tuumafüüsika ning kosmoloogilistest nähtustest. Tegelikult on ka iga rühma piires veel nähtuste alaliike, mis moodustavad omaette rühmi. Näiteks mehaanika nähtused jagunevad: mehaanilise liikumise (ühtlane ja ühtlaselt muutuv sirgjooneline liikumine), dünaamika, staatika,
Amplituud näitab aga maksimaalset tõenäosust, seda et kust võib leida osakest. See on ka maksimaalne hälve tasa- kaaluasendist. Periood näitab aega, mil jõutakse ühest punktist teise. See on aeg mil sooritatakse üks täisvõnge. Järelikult on võimalik kirjeldada pidevat teleportatsiooni lainete füüsikaliste suurustega. See on väga tähtis järeldus. Pidevat teleportatsiooni on võimalik kirjeldada lainena. Joonis 33 Veelainete harjade kokkupuute punktid. Näiteks valguslainet iseloomustavad suurused ( f sagedus, T periood, v = c kiirus jne ) on aga järgmised: kus k on lainepikkus aines, on lainepikkus vaakumis, v on kiirus aines ( 1,2 * 108 m/s kuni 3 * 108 m/s ), v = c on kiirus vaakumis ( 3 * 108 m/s ). Sagedus, lainepikkus, periood, kiirus jne need mõisted on iseloomulikud võnke- ja laine liiku- mistele
annaabi.ee 
