Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Eluviis-ja paik Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga. Sageli veekogudes suurte segagruppidena koos veekonnaga. Tiigikonnad tulevad talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Peamiselt leidub tiigikonna erinevates veekogudes ja nende kallastel. Armastab päiksepaistelisi veekogusid ja peamiselt päevaaktiivne loom. Paljunemine Tiigikonnad alustavad kevadel sigimist, kui vee temperatuur on umbes 16 °C. Sigimisperiood, millega kaasneb ka konnakontsert, võib kesta pool suve. Valjema krooksumise tarvis tulevad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on
tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei olegi veekonn iseseisev liik, vaid sigimisvõimeline hübriid, kes kujunes välja tõenäoliselt pärast viimast jääaega emaste järvekonnade ja isaste tiigikonnade ristumise tulemusena. Eestis moodustavad tiigikonnad liigipuhtaid kooslusi (Lääne-Eestis) ja koos veekonnaga segakooslusi (Kesk- ja Lõuna-Eestis). Ohustatud ja kaitsealused kahepaiksed Eesti punases raamatus (1998) on 2. (ohualtid) kategoorias kõre, 3. (haruldased) kategoorias rohekärnkonn ja harivesilik, 4. (tähelepanu vajavad) kategoorias mudakonn ja 5. (määratlemata) kategoorias järvekonn. 2008. aasta veebipõhises Eesti punases raamatus on äärmiselt ohustatute kategoorias rohe-kärnkonn, ohustatute kategoorias kõre, ohualdiste
annaabi.ee 
