pööratud 90º tuule suunast paremale) on suunatud avamerre, see tähendab, et vee pinnakiht hakkab liikuma rannikust avamerre, merepind ranniku lähedal hakkab langema, mille tulemusena rõhu gradient tekitab süvaveevoolu ranna suunas, et taastada tasakaalu. Kui tuul on vastassuunaline tekkib vastupidine protsess ehk pinnakihi veed hakkavad liikuma ranna suunas, merepind rannikul tõuseb, tekib rõhugradient, mis paneb pealisveed sukelduma.Tuulest põhjustatud veekerke maht oleneb tuule karakteristikutest, täpsemalt tuule kiirusest, suunast, kestusest, puhangulisusest, hoovõtust. [7,9] Upwelling võib olla tingitud samuti pealisveemasside rannikust ära kihutamisest, lahknevatest või maismaalt äraminevatest hoovustest. Suured ning väikesed tsüklonaalsed keerised võivad põhjustada vee vertikaalset liikumist ja samuti viia veekerkele. [7] 5 2. UWELLING’UTE PIIRKONNAD 2.1. Ranniku lähedane upwelling
ainet, mis on vajalik elutegevuseks kõikides veekihtides. Sügavates veekihtides (hüpolimnion) akumuleeruvad laguproduktid, mis on vajalikud ülemistes kihtides. Segunemisprotsessid: molekulaarne difusioon (molekulid paiskuvad kokkupõrkamise tagajärjel laiali). Molekulaarne difusioon on äärmiselt oluline väikesemõõtmelistes veekogudes (lombid, tiigid). Molekulaarse difusiooni ületavad upwellingu tüübid. Adektiivse veekerke kutsuvad esile seisulained. Selle tagajärjel aetakse vesi ühest järve otsast teise järve otsa ning alumine veekiht rullub esimesse otsa. Seisulained tekivad siis, kui tuul lõpetab tegevuse. Ookeani pinda katab õhuke kiht, mis hoiab kinni sooja. Kõige paksem on see ekvaatori piirkonnas ja kõike õhem pooluste lähedal. Täielikult kaob see kiht Antarktika ja Arktika piirkonnas. Magedat vett ookeani tuleb kõige rohkem poolustelt (Gröönimaa ja Islandi vahelisest piirkonnast)
annaabi.ee 
