Seda rõhku näitavad manomeetrid, mistõttu nimetatakse teda ka manomeetriliseks rõhuks. Õhurõhust väiksemat rõhku nimetatakse alarõhuks e vaakumiks. Alarõhku mõõdetakse vaakummeetriga. 9) Vedelik ja mehaaniliste manomeetrite töötamise põhimõtteline erinevus. Võrdle neid oma täpsuse ja kasutamis mugavuse järgi. Vedelikmanomeetrite töö põhineb hüdrostaatilise rõhu omadusel, et vedelikule tekitatud rõhk antakse edasi igas suunas võrdse jõuga. Üldjuhul on vedelikmanomeetri põhiosaks läbipaistvast materjalist toru, milles oleva vedeliku rõhk tasakaalustab mõõdetava vedeliku rõhu. Vedelikmanomeetrid näitavad alati tegelikku rõhku, mis on oluline mõõtmise täpsuse seiskohalt. Nende peamiseks puuduseks on piiratud mõõtepiirkond, sest nad sobivad vaid suhteliselt väikeste rõhkude mõõtmiseks. Mõõdetava rõhu suurust piirab tema tasakaalustamiseks vajaliku vedelikusamba pikkus s.o manomeetritoru pikkus.
Jõu ülekandmiseks tuleb vedelik sulgeda anumasse, silindrisse, sulgeda silinder vedeliku vabal pinnal tihedalt kaanega, kolviga ja rakendada kolvile välisjõud. Välisjõu toimel tekib vedelikus surveolukord, mida nimetatakse rõhuks. Rakendades silindris tekitatud rõhu p teises temaga ühendatud silindris olevale kolvile, mille pindala on A, saame viimasel jõu F= pA, mis on rakendatav mingi konkreetse toimingu realiseerimiseks. 6. Mehaanilise- ja vedelikmanomeetri töötamise põhimõtted. Nendega saavutatava mõõtmistäpsuse ja kasutamise mugavuse võrdlus. Mehaaniline-manomeeter- töö põhineb rõhu poolt tekitatud deformatsiooni mõõtmisel. Mida suurem on rõhk, seda suurem on tema poolt tekitatud deformatsioon. Mõõdab rõhku kaudselt. Tekitab mõõtmisvigu, mis on tingitud näidiku ebatäpsusest, deformeeritava elemendi väsimusest. Vastutusrikastel seadmetel
annaabi.ee 
