Ta ütles, et ausus ei maksa midagi. Kui olla keegi teine,siis juba uhkelt ja rikkalt. Ta tahtis, et Rastignac võrgutaks ära rikka isa poolt hüljatud preili Victorine'i. Vautrinil oli tutvusi, ta oleks lasknud mõrvata Victorine'i venna ja nii oleks kogu raha neiule pärandatud. Tehtud töö eest oleks Vautrin osa endale nõudnud. Rastignaci jaoks tundus plaan ahvatlev, kuid lõpuks ta siiski keeldus. Seda andis ta talle ka mõista, kui Vautrin küsis talt, kas ta on sõjajalale astunud. Vautrinis oli siiski olemas see inimlikkus ja heatahtlikkus, et ta sai aru, et selline käitumine pole õige, kaalul oli siiski inimelu. Hiljem ta mõistis, kui kahepalgelised ja ahned on mõlemad õed. Rastignac on arenev tegelane, ta hiljem sai aru, kui valesti ta oli käitunud oma lähedastega. Lõppude lõpuks oli Eugene ainuke, kes hoolis Goriot'st. Ta sai targemaks, tema eesmärgi muutusid
avalda lugejale tema kohta eriti midagi enne, kui ka tegelased hakkavad Vautrini isikule ja minevikule jälile saama. Teiselt poolt saab Vautrin ise palju sõna, mitte ainult niisama lobisemiseks või asjaajamiseks, vaid selleks, et ütelda, kes ta on. Sellepärast tulebki lugejal nagu Rastignacilgi ise otsustada, kes Vautrin on ja mida tahab: ühiskonnaohtlik kaabakas või julge vabamõtleja, noorte kuritegevusele ahvatlemise peal väljas või Rastignacisse armunud. Ometi on Vautrinis paralleele ka isa Goriot'ga. ,,Olen suur luuletaja. Ma ei kirjuta oma laule: minu omad koosnevad tegudest ning tunnetest," ütleb ta Rastignacile. Mõlemas on romantilist suurejoonelisust ja ülevust. Isa Goriot on tõeline kirgede ja kannatuste inimene - jumaldav, kuid ühtaegu ka muretsev ja leinav isa ning väimeeste ohver -, nii nagu Vautrin on ihade ja tegude inimene. Kirgede ja ihade võrgustikku on mässitud kõik tegelased. Ennekõike on neil kustutamatu ning
annaabi.ee 
