seetõttu võivad kõhud olla heledad lihtsalt seetõttu, et looma suurt keegi kõhu alt ei vaata ja sinna pole vaja muidu ehk kaitsevärvust loovat pigmenti raisata. Hüpoteesile räägib vastu tõsiasi, et hoiatusvärvusega (vt allpool) loomad ei kipu olema kõhu alt heledamad - kui asi oleks pigmendi kulukuses, peaks pigmendi kokkuhoidmise vajadus ju neilgi valged kõhud põhjustama. Sedagi asja pole piisavalt uuritud ja igati on ju võimalik, et vastuvarjutuse on eri juhtudel põhjustanud erinevad valikusurved, kuid väga juhuslik see asi vist olla ei saa, sest vastuvarjutus on vägagi üldlevinud ja klassifitseerub suisa loodusseaduseks. Valguse peegeldamine on alternatiivseks ja just veekeskkonnas sobivaks leitavuse vähendamise mehhanismiks. Miks veekeskkonnas - aga tollepärast, et peeglit seinal me näeme väga hästi, aga vee alla sukeldunult väidetavalt mitte (tahtsin suvel proovida, aga läks meelest ära). Seda
nt pildid olevate liblikaröövikute sarnasus linnu väljaheidetele. Paljud organismid võtavad teiste loomade taju iseärasusi arvesse ja kohastuvad vastavalt, nt kehavärvuse erinevus selliselt, et keha ülemine pool pruunikas ja alumine hele. Sageli annab vari röövikust tunnistust ja pakub linnule huvi, aga kui rööviku ülemine pool on heledam ja alumine tumedam, siis langev valgus tekitab varju rööviku alaosa ja pinna vahele – objekt muutub kahemõõtmeliseks (vastuvarjutuse efekt). Röövikutel võib olla kehal jätke, mis suunab putuktoidulist lindu nii, et ta ründaks mitte neid kehaosi, mis on väga tundlikud, vaid rünnak läheb kõrvale ja röövik võib pääseda. Sama kehtib silmlaikude kohta keha äärealadel, mis meelitavad linnu neid ründama. Võivad olla ka kehaosad, millest loom rünnaku korral võib loobuda, nt ämblik võib jäseme ründajale jätta, sisalik ja mõned närilised saba, pääsedes ise üsna hõlpsasti minema. Poultoni tabel
annaabi.ee 
