sinna kassasse või kas teine klienditeenindaja tunneb selle vanaproua ära, siis läksin otsisin proua üles ja teavitasin teda, et panin ta lilled kõrvalkassasse. Proua oli rõõmus, et teda sellest teavitasin. Kui pausilt tagasi tulin polnud lilli ikka ära võetud, seega võtsin nad oma kassasse tagasi. Kuna klient on poolpime ja siis kui ta oma toodete eest maksma hakkas ütles ta mulle oma pangakaardi parooli, et maksaksin tema eest ise. Vastutulevalt ma loomulikult tegin seda. Lisaks aitasin kliendil ka tema asjad kotti pakkida ja saatsin ta lifti juurde ja vajutasin õiget nuppu, et ta õigele korrusele saaks. Klient kallistas mind ja oli igati liigutatud minu käitumisest. Iga kassapidaja poleks nii käitunud ja vastu tulnud. Hindan väga oma vastutulelikust ja tahet aidata. Iga klient ootab teenindajalt austust, head teenindust ja rõõmsameelsust ja mina olengi seda üritanud nii teha. Leian, et isegi kui mul on halb
Põrgupõhja uus vanapagan Anton Hansen Tammsaare Vanasse Põrgupõhja tallu, kus pole juba aastaid keegi elanud, kolis uus paar - Jürka (erakordselt tugev, rohmaka kehaehitusega, üsna tahumatu kuid samas teatud olukordades kaval) ja Lisete (tilluke ja peenike naine). Varsti peale sissekolimist läksid nad jalutama ja küsisid igalt vastutulevalt inimeselt, kelle käest nad saaksid seapõrsa osta. Üsna pea sattus neile vastu tulema Kase talu minia, kes lubas neile seapõrsa asemel kassipoja anda. Kui kõik Kase tallu jõudsid selgus, et ämm oli see, kellel majas kõige suurem õigus oli. Ta ei tahtnud kassipoega ära anda, sest Jürkal ja Lisetel polnud lehma, kes saaks kassipoja jaoks piima anda. Lisete lubas küll külast tuua ja ämm andis järele, kuid kui Lisete mainis, et neil on rotid
annaabi.ee 
