täpsele formuleerimisele järgneb planeeritu mõõtmine, kui tihti see käitumine esineb lähtemomendil. Sellele järgneb sekkumine, kus mõõdetakse omakorda soovitava käitumise esinemissagedust ning vajadusel pöördutakse tagasi algusesse. Kõik käitumuslikud lähenemisviisid sisaldavad: · Vastu- ehk klassikalist tingimist (stiimul-reaktsioon lähenemist) · Operantset tingimist · Sotsiaalset õppimist Vastutingimine käsitleb käitumist, mis tekib vastusena stiimulile (isik, situatsioon, sündmus jm). Tingimine on protsess, mille kaudu käitumine omandatakse, st seotakse lühemaks või pikemaks ajaks stiimuliga. Kui vastus stiimulile on ära õpitud, on ka käitumine modifitseeritud. Samas paljud käitumisviisid on tingimatud, nt tingimatud refleksid. Vastutingimine püüab luua soovitavaid reaktsioone teatud stiimulitele, mis võistleksid ebasoovitavate reaktsioonidega
(geenid, geneetilised tegurid, neurotransmitterid) 2. psühhoanalüütiline mudel - Id: seksuaalsed ja agressiivsed instinktid. Ego: ratsionaalne mõtlemine. Superego: südametunnistus ja ideaalego. Kaitsemehhanismid: Allasurumine, Asendamine, Projetseerimine, Eitamine, Ratsionaliseerimine, Kompenseerimine, Reaktsiooni formeerimine 3. Biheivioristlik mudel: - Klassikaline tingimine (assotsiatsiooni läbi õppimine). Operantne tingimine (sarrustuse läbi õppimine). Ravi: vastutingimine, eksponeerimine, süstemaatiline desensitiseerimine 4. Humanistlik mudel: - Eneseaktualiseerimise vajadus. Tingimatu positiivne suhtumine. Väärtuse tingimused. Ratsionaliseerimine. Fantaseerimine 5. Kognitiivne mudel: - Moonutatud ja irratsionaalsed mõtted ja uskumused: - Kognitiivne triaad: mina, maailm, tulevik. Negatiivsed automaatmõtted, Mõttemoonutus: 1.Suvaline järeldamine: Järeldusi tehakse piisavate asitõenditeta. 2
annaabi.ee 
