Meil polnud õrna aimugi, kui raske seal olla võib, kuid me teadsime, et sellest tuleb midagi väga lõbusat, midagi enneolematut. Läksime siis laupäeva varahommikul Kaiu, kus toimus ühtlasi ka meie laager. Seal jagati meile varustus kätte. Panime endale vanad saksa vormid selga ning hakkasime kõmpima. Seal sai kõike tehtud, ka instruktorite poolt karmi sõna kuulatud. Me õppisime seal igasugu elutarkusi, vapustav seltskond õhkas sõbralikkust. Olime öö läbi üleval, kuna ootasime vastutegutsejaid. Toimus mitmeid ööhäireid. See oli nii ekstreemne, täpselt see, mis mulle meeldib. Tegevust oli kõvasti, kuid üks hetk pidi see ju läbi ka saama. Pühapäeva päeval lahkusime Kaiust, andes ära ka kogu varustuse, mis eelneva päeva hommikul olime kätte saanud. Kui mina sealt lahkusin, tundsin tühjust. Mul jäi ''hinges kripeldama'', janunesin veel millegi taolise järele. Sealt püüdsingi end paigutada ka teistesse sarnastesse tegevustesse, millega sain hakkama.
seemendama wõiks hakata! Jah, tulge tööle! Näeme rikkalikku maaviljeluse kujundi rakendust, kuid selles aimub ka arvestust sihtpubliku osaliselt/ peamiselt (?) talurahvaseisusega, keda Suburg liiatigi agiteerib Lindale kirjasaatjaiks: Tulge oma mõtete avaldamiste, tundmuste tunnistuste, otsuste andmiste, kohuste mõistmiste, küsimiste, pärimiste j. n. e., salmikute ja jutustuste, teaduste ja sõnumitega! Suunates märkama ka vastutegutsejaid, julgustab ta takistusi (mida tal kooliasutajana oli piisavalt kogetud) ületama: Tulge ja ärge laske endid mõne harimata waimu pilkamise läbi tööst tagasi tõrjuda! Kritiseerides valitsevaid suhtumisi, kus naise poolt mõni mõistlik sõna awalikkus seltslikkus elus saab meestelt kallutatud kommentaari, see on üks mehine naesterahwas; sel pole wähematki õrnust ega südametundmust enam!, sõnastab Suburg sellele veenva vastuväite: Aga seda ei tule neile meelegi,
annaabi.ee 
