Esimene alaealiste kohus töötas Venemaal 1910 a. kuni 1918a. Peale revolutsiooni ja ka valitsuse vahetumisega oli mingiks ajaks alaealiste asjade komisjon unustatud. Tänapäeval eksisteerib mitut erinevat tüüpi alaealiste ministeeriumeid: inglise-ameerika, kontinentaalne ja skandinaavia. 1845 aasta Venemaa kriminaalkoodeksis oli kindlaks määratud vanuse piirang, kus kuni seitsme aastased lapsed on vabastatud vastustusele võtmise eest, sest nad ei saanud aru anda oma tegude eest. Detsembril 1866 aastal kinnitas Aleksander teine seaduse muudatuse, kus oli kirjas, et võis asutada kolooniaid ja varjupaiku, kus alaealised saaksid kanda karistust. Varjupaikade ehitamise võis otsustada Siseasjade Ministeerium. Poisse ja tüdrukuid hoiti erinevates varjupaikades ja kolooniates. 1903 aasta kriminaalkoodeksis võeti vastu seaduses punkt, kus 10 aastaseid saadi võtta vastutusele
otseseks usalduusosaliseks, parlamendile kuulub juhtiv osa võimude lahussuse ja tasakaalustatuse alusel korraldatud riigiorganite süsteemis ning teda isel kolm põhiprintsiipi: diskontinuiteet, indemniteet ja immuniteet. 1) Diskontinuiteet – antud koosseisu volituste lõppedes jäävad lõplikult otsustama küsimused lõpetamata, järgmin ekoosseis ei ole seotud eelneva arvamusega. 2) Indemniteet – parlamendisaadikuid ei tohi võtta vastustusele parlamendis esitatud mõtteavalduste või vastava hääletamise eest. 3) Immuniteet – parlamendi eriloata ei tohi ühtegi pralamendisaadikut võtta kriminaalvastutusele. Juriidilise laadi tunnused: 1) Deputaadid ei ole tema liikmed mitte oma õigusega, vaid neid valinud rahva esindajatena. Nad on esindusmandaadiga; 2) Parlament on avalik-õiguslik kolleegium, mitte korporatsioon – raha, mida ta kasutab on riigi raha ja tuleb riigieelarvest;
annaabi.ee 
