valdavalt situatiivseks. Sel juhul ütlus moodustab ühe lüli toimingute ahelas. Repliikide lühidus. Viimane on eriti iseloomulik situatiivsele dialoogile. Sel juhul pole ütluse teemat sageli vaja nimetada, see on situatsioonist niigi selge. Näiteks situatsioon bussipeatuses: "Kas näed?" — "Jah, tuleb" Isegi kui initsiatiivne repliik on täielikum, jääb vastus ikkagi minimaalseks. Nt: "Mida sa eile õhtul tegid?" — ".Lugesin" Vastusrepliikide reaktiivsus. Partneri initsiatiivne repliik annab sageli kätte vastuse konstruktsiooni. Seega ütluse programmeerimine on minimaalne ja piisab paari sõna valikust. Alternatiivküsimuse puhul pole isegi vaja valida sõnu. Nt: "Kas tuled kaasa või jääd koju?" — "Jään koju" Minimaalne programmeerimine. Tuleneb dialoogi situatiivsusest ja reaktiivsusest. Kuna situatsioon ise on partneritele teemaks, võib isegi esmane repliik piirduda reemaga
tavasituatsioonides ja ametiasutustes ning töökollektiivis, mõistma suhtluspartneri seisukohtade võimalikke erisusi/sarnasusi, oskama oma seisukohti selgitada ja erimeelsustele lahendusi otsida. * Suhtlemisõpetuse töövõtete peamised rühmad on üldistatult järgmised: *Suuliste ja kirjalike tekstide (situatsioonikirjeldus koos dialoogiga) analüüs. *Suhtlemisülesannete täitmine (initsiatiivsete ütluste ja vastusrepliikide valik/loome) reaalsetes ja kujuteldavates situatsioonides. *Mängud ja dramatiseeringud. Suhtlemispädevuste kujundamine ei piirdu traditsioonilise kõnearenduse ülesannete (sõnavara ja lauseõpetus, teksti mõistmine ja loome) täitmisega, vaid eeldab orienteerumist suhtlussituatsioonides, partneri ütluste pragmaatilise tähenduse mõistmist, suhtlussituatsiooni sobiva ütluse loomet ja/või etiketisuhtlemise nõuetele vastava repliigi valikut
annaabi.ee 
