mis tahes pingutuse sooritamisel. Suurem on ka maksimaalne löögimaht. Kuna submaksimaalse pingutuse korral on südame löögisagedus treenitud inimestel madalam, siis vajalik vereringe intensiivsus saavutatakse vähemate, kuid tugevamate südame kokkutõmmetega kui treenimata inimestel. Äärmuslike pingutuste puhul on südame löögisageduse tõus treenitud ja treenimata inimestel peaaegu sama, kuid suurem maksimaalne löögimaht kindlustab 1,5-2 korda suurema maksimaalse südame minutimahu vastupidavussportlastel kui istuva eluviisiga inimestel. Hapnikutranspordi süsteemile toob kasu ka kopsu alveoolide ja skeletilihaste tihenenud kapillarisatsioon, õhu parem uuenemine kopsualveoolides ja ka hingamislihaste treenitus. Oluline on veel vere ja hemoglobiini üldhulga suurenemine. Nende muutuste ühine väljendus on maksimaalne hapnikutarbimine. Maksimaalse hapnikutarbimise tase on vastupidavussportlastel kaks korda suurem kui istuva eluviisiga inimestel. 4.1.4 Immuunaktiivsus
jõunäitajate suurendamiseks. Sellepärast tarbivad paljud sportlased suurtes kogustes valke, mis moodustavad kuni 30% päevasest toiduenergiast. Paraku ei paranda selline toitumisviis tulemusi, see võib pigem mõjuda sportlase tervislikule seisundile hoopis kahjulikult (Kergejõustiku Arenduskeskus, 2006). Jõutud on siiski tõdemuseni, et inimese valguvajadus tõuseb järk-järgult koos kehaliste koormuste suurenemisega. Vastupidavussportlastel soovitatakse tarbida 1,2-1,4 grammi valku iga kehakaalu kilogrammi kohta ning kiirus- ja 11 jõualade sportlastel 1,4-1,7 g/kg kohta (Jalak, Ööpik, 2005). Viimati ilmunud käsitluses on öeldud, et vastupidavusalade sportlastele ülempiiriks kuni 1,5 g valke kehakaalu kg kohta ja jõualadel kuni 1,7 g/kehakaalu kg kohta. Samuti samas mainitakse, et rohkem kui 2 g/kg
annaabi.ee 
