omakorda ära ei kasutaks ja vastupanuliikumisi korraldama ei hakkaks. Samuti oli see kasulik ka NL rasketööstusele, kuhu enamus küüditatud tööle rakendati ning venelased said asuda Eesti pinnale elama. Võib väita, et 1941. aasta küüditamine oli samuti üheks pöördepunktiks, kui arvestada inimeste arvu, kes selle ohvriks langesid. Küüditamine nõrgestas eestlasi, kuid rohkem hakati tegelema metsavendlusega ja muude vastupanuliikumistega, lootes, et sakslaste ja venelaste kokkupõrked, annavad võimaluse Eesti vabaks võidelda. Nõukogude Liidu pingutused enda valdusi kaitsa ei viinud sihile, sest Saksamaa suutis Punaarmeed võita ning Eesti oli sakslaste poolt okupeeritud 1941. aasta oktoobriks. Eestlased pidasid alguses sakslasi päästjateks, kuid hiljem said nad aru, et sakslased pole venelastest sugugi paremad. Nimelt võrdluseks NL küüditamine ja Saksamaa holokaust. Mõlematel juhtudel surid paljud eestlased,
lähtus sealt saadud korraldustest. NSV Liiduga kaasnes raudne eesriie; viimane üritas kaitsta mit-mesuguste abinõudega (piiride sulgemine, vaba teabevoolu takistamine, salapolitseiline kontroll, tsensuur jms) oma poliitilist mõjuala võõrmõjutuste eest. Hoolimata piirangutest, suutis eesti ühiskond avaneda; aktiviseerus enese-teostuski. Peale selle elavnesid ka noored: 1980. aastal puhkesid noorsoorahutused, sest kardeti rahvuskultuuri hääbumist, mis tipnesid vastupanuliikumistega maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemi omaksvõtmise vastu. Rahvas hakkas üha enam veenduma, et poliitilist reziimi on võimalik inimlikustada, demokratiseerida ja ela-misväärseks muuta. Levis metsavendlus, mis küll murti; seda peamiselt maaelanike (metsavendade peamiste abista-jate) küüditamist ette nägeva operatsiooni Priboi abil. Eestlaste liikumised viisid Balti apellini (baltlaste ühiskiri), milles
annaabi.ee 
