metsavendade salk, mis koosnes põhiliselt sõjaväest põgenenud eesti sõjaväelastest. Koos Kautla ümbruse metsavendadega ulatus metsavendade arv nüüd ligi 2000-ni. Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma. 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu. Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda. Suvesõjas hukkus ca 550 800 meest Saksa okupatsioonivõimud olid rahva relvastumisest ja omavalitsuse taastamisest ebameeldivalt üllatunud ning saatsid Eesti väeosad peagi laiali. Nad säilitasid siiski
Seejärel jooksime hoopiderahe all, kandam käte vahel, põllu teise äärde. Seal valasime kõik välja, täitsime mütsid uuesti ja viisime jälle tagasi jne. Röökivate, nuiade ja piitsadega varustatud SS-laste ja privileegitud vangide kadalipp külvas meid üle hoopiderahega. See oli põrgu." (Bruchfeld ja Levine 2003:65) 3.4 Ülestõus Varssavi getos Rohkem kui 260 000 juudi deporteerimise järel Varssavi getost Treblinkasse 1942. aasta hilissuvel otsustasid allesjäänud juudi vastupanugruppide liikmed korraldada relvastatud ülestõusu. Kui Saksa väesalgad 1943. aasta 18. jaanuaril getosse sisenesid, tervitasid neid püssilasud. Mõned sakslased said surma. Kuigi umbes 6000 näljast nõrkenud juuti kinni püüti, põgenesid sakslased getost kabuhirmust ja hoidsid sealt mitu kuud eemale. Seda aega kasutasid juudi võitlejad eelseisva lahingu jaoks relvade kogumiseks. Rünnakut oodates tegeles umbes 800 meest ja naist võitluspaikade, punkrite ja peidikute