korraga kaasnevad uued iniemsed ja väärtused, sellest pidi saama otsustav moment inimkonna ajaloos, kuid mida aeg edasi, seda enam nägi ta vigu, üks põhilisemaid kodanike seas levinud arvamus, luule, ja kunsti laiemalt, ebavajalikusest, ka kahjulikusest. Ajal, mil tavakodanikud ehiatsid üles maapealset paradiisi oma ihu ja higiga, tundus loomeiniemste kõlavad värsid ja segased metafoorid nende jaoks vastikutena. Mõnikord ületas see ka niinimetatud viisakusepiirid. Poeedile näkku karjutakse: ,,Tahaks näha sind treipingi taga. Luuletada oskavad isegi lapsed! Tööd sa pelgad, msi venitab naba..." (Poeet on tööline) Sellised kogemsued olid kindlasti ebameeldivad, kuid selline vaen ja halb käitumine aitas kaasa hoopis luuletajate suuremael eemaldumisele taaviniemste mõttemaailamst, üksindusest on saanud omaette rahulolu, see eristab teda teistest, paablist, kelle sõim ainult muudab
Näiteks halvasti koolis toime tulev noor kogeb ennast olevat halva ja ebaõnnestunu ka mujal. Edu mingilgi elualal loob tunde heast minast. Noore käsitlus iseendast on kõikuv ja situatsioonitundlik. Oma halvaksolemise, ebakindluse ja ahistuse peegeldamine keskkonnale, vanematele, teistele täiskasvanutele ja kogu ühiskonnale on tavaline. Noore arvates võib maailm tunduda ahistava paigana ja täiskasvanud vastikutena. Seejuures kogeb ta selles keevalises etapis neid tundeid iseendas. Me oleme näinud kuidas lapsed arenevad täielikult egotsentrilistest olevustest, kelle huvi ei ulatu kaugemale kui omaenda nina, inimesteks, kes on võimelised lahendada probleeme, analüüsima moraalseid dilemmasid ning kujutlema ideaalseid ühiskondi. Siiski
annaabi.ee 
