Mormoonid Mormoonikirik on pärit 19.sajandi Ameerika prohvetiterohkest pinnasest. Oma kodukandis põhiliselt aareteotsimisega tegelenud Joseph Smith (1805-1844) rajas selle NY osariigis 1830. aastal. Tema autobiograafia kõneleb usulistest otsingutest ja ilmutusest 14-aasta vanuses, milles Jumal teatas talle oma vastikustundest kõikide uskkondade suhtes. Hiljem kuulutanud ingel Moron talle sajandeid tagasi maha maetud kuldplaatidest, millele graveeritud teksti Smith eriliste prohvetiprillide abil "muinasegiptuse keelest" tõlkinud. See nn. Mormooni raamat, mis sisaldab endas "igikestva evangeeliumi täiust" paralleelselt Piibliga, jutustab Iisraeli kadunud suguharude väljarändamistest tõotatud maale, Ameerikasse. 600. e.Kr. saabunud Lehi poegadest pärinevad sõnakuulmatud lamaniidid ehk indiaanlased ning
Meeled peegeldavad välismaailmast tulenevaid aistinguid. Valeks või tõeseks teeb aistingu see, kuidas aju tõlgendab saadud informatsiooni. Nagu peeglist vaatab vastu igal hommikul erinev nägu, sõltuvalt tujust ma kas meeldin endale või mitte nii väga. Mind ei peta mu silmad vaid peegelpildile lisandub minu subjektiivne tunne, mis teeb peegelpildi meeldivaks või ebameeldivaks. Samuti nagu võib üht ämblikku vaadates üks inimene imetleda tema graatsilisi jalgu ja teine vastikustundest pilgu kõrvale pöörata. "Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena." (II;1643) Descarte tõmbab kindla piiri tõelise ja ebatõelise vahele
teda seetõttu tähelepanelikumalt kui kunagi varem. Peale ebaterve kollaka kahvatuse, mille põhjuseks võis olla sapihaigus, nägi d'Artagnan tema näojoontes salakavalat õelust. Kelm ei naera nii, nagu aumees, teeskleja ei nuta nii, nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on mask ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib seda siiski tähelepanelikult vaadeldes tõelisest näost eraldada. D'Artagnanile tundus, et Bonacieux kandis maski, pealegi oli see mask üks ebameeldivamaid. Saades võitu vastikustundest selle mehe vastu, tahtis ta teda kõnetamata mööduda, aga nagu eilegi, pöördus Bonacieux tema poole. «Kuulge, noormees! Mulle näib, te olete lõbusa öö mööda saatnud?» ütles ta. «Kuradi pihta, alles kell seitse jõuate koju! Nagu näha, muudate te kindlakskujunenud harjumusi ja tulete koju alles siis, kui teised inimesed hakkavad välja minema.» «Teile igatahes niisugust etteheidet teha ei saa, isand Bonacieux,» vastas talle noormees. «Teie olete range korralikkuse eeskuju