· Roomas oli seljatagune kindlustatud, ordu surus Liivimaal oma tahtmise jõugaläbi. · Piiskopid ei põlanud abi küsida. Maaisandate omavaheliste suhete teravnemine. · Kõige tervamaks läks olukord 15.sajandi lõpul, kui Saksa ordul õnnestus saavutada endale meelepäraste kandidaatide määramine nii Riia kui ka Saare-Lääne piiskopitoolile. -> nüüd oli palju ordu toetajaid, niiet tekkis ulatuslik vastasring, mille juhiks tõusis ainsana sõltumatuks jäänud Tartu piiskop Dietrich Damerow haritud ja laialdaste sidemetega mees, kes oli varem töötanud keiser Karl IV sekretärina. · Lõpuks sõlmiti liit Saksa kuninga, Meckelnburgi ning Pommeri-Stettini hertsogi ja Leedu suurvürstiga, et Saksa ordu võim Liivimaal täielikult murda. -> kahjuks oli sisemiselt liiga nõrk ja lagunes juba enne otsustavat kokkupõrget. · ordu andis otsustava rünnaku 1396
madruseid, koondati ka Läti kütipolke. Petr garn väeosade suhtes aeti kahesugust pol, neis väeosades, mis tundusid olevat enamlaste propagandale altimad, üritati endaga kaasa tõmmata. Teised väeosad, kus enamlaste pos oli nõrgem, neid üritati neutraliseerida. Taheti AV sõjaväest eraldada. Petr garn väeosad AV-d ei toetanud. Oli Vene revol suurimaid eripärasid. Enamlaste pooldajad olid ääretult aktiivsed, siis vastasring jäi passiivseks. Iseloomustas ka Vene impeeriumi tolleaegset juhtkonda. Midagi otsustavat ette ei võetud. KTK pöördus üleskutsega Petr linnaelanike poole, soovitas säilitada rahu, mitte lasta end provotseerida, kaasa tõmmata valitsusvastastesse propagandasse. AV arutas võimalikku enamlaste väljaastumist, leidis, et teatav oht on olemas ja tuleks rakendada mingeid vastumeetmeid, aga ei tehtud väga midagi. 24.okt õhtul andis AV
annaabi.ee 
