Kuna kolloididega seonduvad ühed tähtsamad omadused neelamisnähtused, neelamisvõime siis seda kolloidkompleksi nimetatakse ka neelavaks kompleksiks. Kolloidide ehituses on see tuum ja selle tuuma pindmised molekulid võivad dissotseeruda ja käituda happe või alusena. Vahetult tuuma pinnal on laengut määravate ioonide kihid, selle järgneb vastasioonide kiht, millest suurem osa on tihedalt seotud eelmise kihiga. Neid kahte kihti koku nimetatakse kaksikkihiks. Osa vastasioone aga kolloidlahuse korral paikneb eemal, on nõrgemini kolloidiga seotud ja see on nn diffuusne kiht. Laengu alusel jaotatakse kolloidid kolmeks: 1) happelised ehk atsidoidsed kolloidid. Need ongi meie muldades levivad kolloidid 2) aluselised e basoidsed kolloidid 3) neutraalsed e amfoteersed kolloidid. Nt raua ja alumiiniumi kolloidid, mis käituvad sõltuvalt keskkonnast kor aluse, kord happena. Kolloid võib olla kolloidlahusena (sool)
Selliste süsteemide korral on dispersioonikeskkonna ja dispersse faasi osakeste vahelised molekulaarjõud suhteliselt nõrgad. Vesikeskkonna korral nimetatakse neid süsteeme ka hüdrofoobseteks süsteemideks. 2. Lüofiilsed süsteemid. Nende süsteemide korral on dispersioonikeskkonna ja dispersse faasi osakeste vahelised mõjujõud küllaltki suured. Vesikeskkonna korral nimetatakse neid süsteeme hüdrofiilseteks süsteemideks. Vastas ioonid on tuumaga seotud erinevalt. Osa vastasioone on seotud vahetult tuuma pinnaga ning nad moodustavad koos potentsiaali määravate ioonidega elektrilise kaksikkihi adsorbse osa. Ülejäänud vastasioonid, mis on tuumaga nõrgemini seotud seetõttu, et neid mõjustab keskkonna soojuslik liikumine, moodustavad elektrilise kaksikkihi difuusse osa. Tuum koos adsorbse kihiga moodustab graanuli ning graanul koos difuusse kihiga mitselli. Dispersioonikeskkonda koos selles sisalduva elektrolüüdiga nimetatakse intermitsellaarseks
annaabi.ee 
