Diakroonia:Tegemist on F. de Saussure'i mõistega, kes võttis mõisted diakroonia ja sünkroonia kasutusele tähistamaks kahte erinevat lingvistilisele fenomenile lähenemise viisi. Sünkroonia aitas tal rajada lingvistikat kui teadust koherentsetest süsteemidest*. Diakroonia tähistas siis ajalooliste grammatikate uuringuid. Saussure'I jaoks kujutas opositsioon sünkroonia/diakroonia endast omavahel seotud ajaliste teaduslike uuringute dimensioone, samas kui nendesse on kaua suhtutud kui vastandusse strukturaalse suhtumise ja atomistliku lähenemise vahel. 11)Tähistaja/tähistatav nagu 7) küsimus(?) 12)Paradigmaatika ja süntagmaatika: Keelt organiseerib 2 struktuuritelge. Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust
Kunstis tekib tees, et kunst on inimese paopaik. Kunstimaailm on märksa tõelisem, kui reaalne ja halb maailm. ??? rahuldust saab leida kunstist. Eksootika – iga rahvus üritas leida oma kultuuris oma ekstootikat. Ajalugu muutus romantikute üheks harrastuseks. Ühesõnaga otsiti varju kõiges, mis aitas eemalduda halvast igapäevalisusest. Isiksuse suveräänsus. Romantikud tegelevad inimisikuga. See inimene on suveräänne ja tema tahe on vaba. Igapäevane elu ja hingeelu läksid vastandusse. Romantikud uskusid emotsiooni järgnemisse. Hingeelus nähti kõrgemat väärtust. Seetõttu romantikud ei tegele inimeste elu üksikasjadega, vaid keskendutakse tema tundmustele ja sisemaailmale. See on ka romantikute teene, sest varem pole inimhingest räägitud. Sellest kui keerukas, mitmetahuline ja sügav see on. Eriti tähtis romantismi juures on see, et romantikud sagedasti tegelevad ka inimese pahelise poolega. See on inimese pärisosa ja pole alati vooruse poolt alla surutud
annaabi.ee 
