aastase Goethe vahekord 30 aastat noorema Marianne von Willemeriga. Sellest saadud inspiratsiooni tulemusel sündis suur luulekogu (1819) ,,Lääne-Ida diivan". Kui teised romantilised luuletajad seadsid eesmärgiks pakkuda lummavat Ida-.eksootikat, siis Goethe huvi Hafizi vastu oli filosoofilist laadi Kuigi Goethe nimetas oma luuletsükli ,,diivamiks" (pärsia k ,,kogu"), kasutas ta seal saksa rahvaluulele omaseid nelikvärsse ja ei püüdnud teha Ida-ainest valitsevaks ega Ida Läänele vastandavaks. Selle teose kogu 12 tsükli (raamatu) on kesksel kohal on luuletaja, kelle rolli üle Goethe pikemalt mõtiskleb. Tema ideaalis on luuletaja tark, vabameelne isiksus, kes kuulub kõrgema vaimu väljavalitute sekka. Erinevalt oma kaasmaalastest romantikutest hoidus Goethe ülemäärasest müstikast ja irratsionaalsusest. Üsna tihti on tema selleaegses luules aforistlikke ja humoristlikke jooni maandamaks paatost. Luuletuses ,,Eelmaik" vihjab Goethe, et kui kaunis uus noorus paradiisis
piirdu kaugeltki naljanditega. Selline tegelaspaar võib olla ka zoomorfne, nagu loomajuttudes ja valmides (AT 1299), kus kavala tegelase tuntuimaks võrdkujuks Euroopas ja laiemaltki on rebane. Rumal tegelane võib olla samuti demonomorfne, nagu nn. juttudes rumalast kuradist (AT 1000 1199), kus vastamisi on Kaval-Ants ja Vanapagan. Ka naljandite ja novellilaadiliste juttude vahele on raske selget piiri tõmmata, sest viimasteski on tegelasi vastandavaks tunnusjooneks mõistus ja vaimukus, targemad on harilikult ka sotsiaalselt madalamad ja vastupidi ning targemad annavad rumalamaile mitmesuguseid eetilisi õppetunde. Kuid puhtmoraalse väljundiga võivad lõppeda ka nt. naljandite hulka paigutatud jutud, nt. AT 1408, kus mees kurdab, et naisel on kergem elu, mispeale nada vahetavad rollid ja mees jääb koduseid töid tehes hätta, saab oma veast aru ja lepib endise rollijaotusega.
annaabi.ee 
