Ma olen paks. Ausõna olen. Isegi võõrad ütlevad seda. Nende arvates olen ma üldse ilus kiisu. Tihe must karv koos lumivalge kraega on ju lausa ideaalne kooslus. Ja kui te seda karva veel talvel peaksite nägema. Puhtal pehmel lumel tundub, nagu jalutaks üksik lumelaik keset musta karvatuusti. Ning veel ette kujutades, kuidas ma oma väikese ninakesega teiste põski paitan, peaksite mind kindlasti armsuse etaloniks. Oh mind küll! Jällegi sattusin endast vasikavaimustusse, kuigi soovisin teile hoopiski millestki muust jutustada. Tahtsin teile rääkida perekonnast, kes mind enda juurde elama võttis. See on üks jube naljakas perekond, mille iga liige on omamoodi hull. Uskuge mind! Ma võin ju kass olla, aga taipamaks, et selles naljakas perekonnas kõikidel mingi viperus küljes on, ei pea just geenius olema. Kõige värskem inimhing meie kodus on Mait. Ta on ainult kaksteist aastat vana poisslaps. Mait on sportlane
on nagu endastmõistetav. Oma põhitöö järgi on ta ju aastatepikkuste kogemustega koolimees, Märjamaa Keskkooli õppealajuhataja. Ma ei tea, kui paljudele on antud Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus, neid olevat üsna kasinalt, aga Harri Jõgisalu on üks selliste teenekate inimeste hulgast. ( Heino Väli Pioneer 1966, nr 9) 3.2 ,,Käopoja tänu'' Kahtlemata on "Käopoja tänu" viimase aja üks tugevamaid debüüte. Ei ole soliidne ega pedagoogiline autori esimesest raamatust vasikavaimustusse sattuda. Aga kui muie, mis meie lasteraamatut lugedes teinekord (ja aina sagedamini) ikka suunurka sugeneb, Jõgisalu puhul vägisi naeruturtsatuse suhu kisub, kui lugedes äkki püsti kargad ja raamat näpus jooksed inimest otsima, kellega rõõmu jagada, mis ja kuidas on selles või teises jutus öeldud, siis peab küll viimane variser olema, et raamatut lugedes kipras kulmi ning poole suuga pomiseda: nuu- jah, eks ta ole ka, aga..
annaabi.ee 
