. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 107 Aadel ja vasalkonnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 110 Mõistelooline ringvaade . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 110 Vasalkonna kujunemine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 111 Piirkondlikud erinevused ja sarnasused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 112 Lääniõigus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . . .
13. sajandil uue kuninga troonileasumisel kehtis reegel, et vasallid pidid ühe aasta ja kuue nädala jooksul sõitma Taani tema palge ette, võtmaks uuesti vastu oma lääni, siis Christoffer II pikendas julgeolekukaalutlustel seda tähtaega kolme aastani. Sel perioodil hoogustus ka uute mõisate rajamine Eestimaal. Eelkõige hoogustus see Harjumaal, kus loeti enne Jüriöö ülestõusu olevat 21 mõisa. Vasallide suuremad õigused tõid kaasa ka kogu Harju-Viru vasalkonna osatähtsuse kasvu. (ibid, lk 16) Harju-Viru vasallid jagunesid rüütliteks ja kannupoisteks. Rüütel oli täieõiguslik läänimees, kellele kuulus lääni rajatud mõis. Enne rüütliks saamist pidi vasalli poeg mõnda aega teenima kannupoisina teist rüütlit. Täisealiseks saanud kannupoiss löödi rüütliks siis, kui temast pidi saama lääniõiguse pärija. Nii siis ainult vanem poeg. Pärimisõiguseta kannupoiss jäi
leppinud ja paluvad selle kokkuleppe kinnitada, ühtlasi öeldes, et nad sellega on tahtnud iseäranis silmas pidada ,,maa kasu ja vastristitute soodustust (utilitati terrae et commodo neophitorum intendentes)", kuna nad tegelikult ometigi selle kõnesoleva sünodaalmaksu maksmise viimaks terves ulatuses vastristitute peale veeretasid. Säärane asjade tõelisest seisukorrast erinev kõneviis paistab Liivimaal traditsiooniliseks saanud olevat, kui isandad (pärastisel ajal ka vasalkonna järeltulija rüütelkonna esindajad) ülemusele või muidu avalikult maa ja pärismaalaste asjus seletust annavad. Ainult see komme jäi lõppude lõpuks paavstide vabadusetõotustest ja -nõudeist pärismaalastele Liivimaal. Selge on, et kui paavstide esiotsa avaldatud nõudmised teostust oleksid leidnud, olukord eesti rahvale lahedamana oleks kujunenud ja ühtlasi - kristlikumana. 1343.-1345. a. sündmused ei suutnud rahvast võõrast ikkest ja rõhumisest vabastada,
annaabi.ee 
