enamik Euroopa Liidu ja eurotsooni riikidest. Eesti valitsused on ajanud enam-vähem ühesugust majanduspoliitikat, olenemata valitsuse koosseisust. Loomulikult pole erinevate parteide eelistused maksustamises ja sotsiaalpoliitikas ühesugused. Kuid Eestis on alati olnud koalitsioonivalitsused, mistõttu valitsevad erakonnad on olnud sunnitud leidma ühisosa. Valdavalt võib Eesti majanduspoliitikat pidada parempoolseks, kuigi valitsustes on olnud ka vasakpoolsemaid erakondi (nt sotsiaaldemokraate). See on ka põhjuseks, miks valitsuse majanduspoliitika on olnud eelkõige ettevõtja- ja investorisõbralik ning on eelistatud madalaid makse väheste eranditega. Riigi vaesus pole võimaldanud ka rajada väga heldet sotsiaalsüsteemi ning olud on sundinud kulutusi kontrollima ja efektiivsust tõstma. Küllaltki oluline on Eesti jaoks erinevate Euroopa Liidu struktuurifondide rahade kasutamine, eriti majanduskriisi ajal, ja selles osas on Eesti
vääriliselt tasustatud. Iseenesest olid ideed tol ajal Ukrainasse üsna sobilikud. Varasem oligarhide klikk tuli sarnaselt Venemaale kukutada, kuid kui eesmärgiks oli erinevalt Putinist uut oligarhide hulka mitte tekitada ning keskenduda riigi demokraatlikumaks muutmisele, siis teisi, vähem radikaalseid meetodeid minu hinnangul kasutada ei oleks olnud mõistlik. Ilmselgelt tekitasid aga sellised ideed tugevat vastuseisu vasakpoolsemaid ideid toetavas rahvas, kes üldjuhul ei mõista suurepalgaliste juhtide vajadust. Üks Tõmosenko ja Justsenko lõplikult tülli mineku ja Oranzi revolutsiooni sisulise läbikukkumise põhjuseid seisnes kindlasti ka Tõmosenko plaanide mastaapsus. Kuna Justsenko soovis pigem vana korra järgi riigis teatud ametkondades ümberkorraldusi teha ning siis vaikselt, järk-järgult demokraatlike ja turumajanduslike väärtuste suunas liikuda, siis
annaabi.ee 
