aega 67. jalaväediviisi intendantuuri käsundusohvitserina ning 1914-1917 sama diviisi intendandina. Ülendati sel ajal 1917. aastal alampolkovnikuks. 28. detsembril 1917 tuli R. J. Reimann 1. Eesti jalaväediviisi intendandiks. Järgmisel aastal rahvusväeosade laialisaatmisel läks temagi erru, erustumisel ülendati ta Eesti Ajutise Valitsuse poolt polkovnikuks. Saksa okupatsiooni lõppedes määrati R. J. Reimann 11. novembrist 1918 Sõjaväe Varustusvalitsuse, hiljem Sõjaväe Varustuse ülemaks; ta teenis neis ameteis ning Sõjanõukogu liikmena kogu vabadussõja aja. Eesti sõjaväe intendanditeenistuse loojana oli R. J. Reimannil suuri teeneid Vabadussõja võitmisel ja teda autasustati Vabadusristiga I/1, lätlaste poole Karutapja ordeni III järguga ning poolakate poolt Polonia Restituta auumärgiga. 1. oktoobril 1920 lahkus R. J. Reimann omal soovil tegevteenistusest. 1.jaanuarist
Punaarmee vastu, kuid keemiarelval Eestis sõjategevusele mainimisväär- set mõju ei olnud. Eestis hakati uuesti keemiarelvaga tegelema pärast Vabadussõja lõppu 1923. aastal. Sõjaministri loodud komisjon leidis detsembris 1923, et 30% suurtükimürskudest tuleb täita keemiliste ründeainetega. Esialgu plaaniti rajada keemilise ründeaine tootmiseks tehas, kuid asi soikus 1926. aastal rahapuuduse tõttu. Väiksemas mahus jätkusid tööd 1924. aastal asutatud Varustusvalitsuse keemiaosakonnas. Esimesed keemilised ründeained kloorpikriin ja broombensüül valmisid 1925. aastal ning juba 1928. aastal olid Eesti kaitseväe varudes arvestatavad keemiarelvakogused. Kee- miarelva G(aasi)-kompanii oli pioneeripataljoni koosseisus. Kahe maailmasõja vahel sõlmitud Genfi protokoll keemiliste ründeai- nete kasutamise keelustamise kohta ühinenud riikide vahel põhines Esi- mese maailmasõja kogemusel. Lämmatavate, mürk- või muude gaaside
annaabi.ee 
