Vähem kui 10 km lahutas Punaarmeed merest ja Narva rindel paiknevaid üksusi piiramisrõngast. Punaarmee jaoks oli eelseisev lahing kui vallutusslahing. Lahingutegevus 24. juulil 1944 kell 5 alustas nõukogude suurtükivägi kaitsjate positsioonidele massiivset tulelööki, mis kestis 3 tundi. Kaitsjate pihta tulistati mitukümmend tuhat mürsku (Major Riipalu andmetel umbes 80 000, armeegrupi Narwa rindpäeviku andmetel 17 600). Tule all oli kogu positsioonide ala kuni tagalate ja varudeni. Lisaks suurtükkiväele tampis kaitsjate positsioone ka lennuvägi. Tänu Riipalu tulemuslikule uuele paigutusele jäid mitmed positsioonid alles ja see säästis ka isikkoosseisu. Telefoniühendused katkesid, kuid raadioside säilis. Seejärel tulistati positsioone kuulipildujatest ning rünnakule asusid tankid koos jalaväega. Rünnakule tuli kaks Punaarmee 8. armee diviisi. Suurtükivägi avas ründajate pihta tõkketule. Samal ajal toimus positsioonide kohal õhulahing.
ning ta soovis oma riigi nimel avastada põhjapoolust. Kuna keegi enam ei tahtnud minna temaga reisile, kuna suur võimalus oli hukkuda, siis korraldas ta varjunime all kogu reisi ning ise asus laevale toole madrusena. Hatteras võttis koheselt endale kapteni positsiooni ja asus korraldusi andma. Tema juhtimise all taastus hea meeleolu ning koostöö laeval. Kuid peagi hakkasid kivisöe varud lõppema, millega laev edasi liikus, kuid Hatteras vaid lisas kiirust, et jõuda varudeni, mis olid jäetud eelnevate uurijate poolt. Jõudnud sinna, avastasid nad, et kõik varud olid ära varastatud eskimote poolt. Nüüd liikus ,,Forward" kõrgetel põhjalaiustel vähese küttevaruga. Peagi jõudis meri jäätuda ning nad jäid triivima koos jääga. Nende kivisöe varud said lõpuks täiesti otsa ning ka meeste tervis hakkas halvenema. Lõpuk tehti isegi ettepanek hakata põletama laeva osi, kuid kapten keeldus sellest koheselt. Hatteras, kartes uut mässu,
annaabi.ee 
