erinevateks lõikudeks ja käisime vaatamas taimi, kus pääses vee äärde. Alustasime liikide määramist Räpina pargi piires ja allika ääres. Paisjärve ääres kooli taga leidus palju kollast võhumõõka (Iris pseudacorus), vesimünti (Mentha aquatica) ja sootarna (Carex acutiformis) ning rohkelt harilikku kalmust (Acorus calamus. Pilliroogu (Phragmites australis) leidus rohkem pargi poolsaare tipuosas. Vähe leidus vesiputku (Oenanthe aquatica) , soovõhka (Calla palustris) , varsakapja (Caltha palustris) ja leidus ka kollast vesikuppu (Nuphar lutea). Mõisa paadisilla juures leidus ka valget vesiroosi (Nymphaea alba), mis on III kaitsekategooria liik. Allika juures oli taimi palju vähem, seal oli väga palju pilliroogu. Kaldal leidus rohkelt harilikku kalmust, vesimünti ja metskõrkjat (Scirpus sylvaticus). Vähe leidus soovõhka, kollast võhumõõka, vesiputku ja hundinuia (Typha) . Paberivabriku vastaskaldal leidus palju harilikku kalmust, metskõrkjat ja sootarna
Aprillis, kui lumesulamisvesi ei ole jõudnud veel maasse imbuda ning jõgede ääres on üleujutus, hakkab õitsema ilusate suurte kollaste õitega varsakabi. Ta on niiskuslembene taim 8 ning seetõttu võime teda näha ainult märgades kasvukohtades - veekogude kallastel, kraavides, soodes, niisketel niitudel jm. Teda kätte saada ja lähemalt uurida on ilma jalgu märjaks tegemata peaaegu võimatu. Ka varsakabi on mürgine. Mürk kaitseb varsakapja rohusööjate loomade eest - on ta ju mahlane ja isuäratav taim eriti kevadel, kui rohi pole veel õieti kasvama hakanud. Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi - need meenutavad tõesti varsa kabja jälgi. Rahvas kutsub taime veel ka konnakapsaks - jällegi viide suurtele mahlastele lehtedele ning märjale kasvukohale. Kuid tabavad on ka teised rahvapärased nimed. Nende andmisega pole kitsi oldud, kuid varsakabi on siiski enim levinud nimi. Laialdaselt on tuntud ka konnakapsas.
kõrgemal ranniku-glei- või ranniku-turvastunud muldadel, mere mõju võib olla ainult ajuvee ajal ja väga lühikest aega. Üsna tihti on need sekundaarsed ja teisenenud liigilise koosseisuga alad, millel kasvavad taimed on iseloomulikud näiteks pärisaruniitudele. Sarnastel liigniisketel aladel on levinud soostunud rannaniidud. Need on enamasti karjatatavad alad, kus kasvavad peamiselt tarnakooslused, lisaks veel varsakapja, alsse, soonerohtu jt. Saliinsetel rannaniitudel on taimkate kõrgvee poolt vahetult mõjutatud. Kõrged alad. Sellised kasvukohatüübid on levinud rannavallidel ja laugetel tasastel rannavöönditel, mille substraadiks on enamasti sooldunud ranniku-glei- või ranniku-turvastunud mullad. Tekkelt on saliinsed osad erinevas kujunemisjärgus primaarsed niidud, kõrgemad alad ka karjatamise tulemusena säilinud sekundaarsed niidud
annaabi.ee 
