Peamiseks jahirelvaks siiski olid odad ja pistodad. Tuntud olid nii torke- kui ka viskeodad. Odaotsi valmistati tavaliselt suurte loomade toruluudest. Torkerelvana kasutatud pisteodad olid tehtud nii luust kui ka sarvest. Kindel koht toidulaual oli aga ka taimedel: marjad, juurikad, seened. Kuna aga orgaaniline aine pole pinnases säilinud, pole meil teada täpsemalt ettekujutlust toonasest korilusest. Leitud on Pärnu jõe alamjooksult varreauguga sarvest kõpla- ja kirkalaadsed esemed, mida võidi arvatavasti kasutada söödavate juurikate väljakaevamiseks. Kalastus Kiviaja inimeste oluliseks toiduks olid ka kalad, eriti neile, kes elasid veekogude lähedal. Mesoliitilistest asulakohtadest on leitud haugi, koha, säga, ahvena ja latika luid. Ilmselt on püütud ka teisi liike, kuid kuna kalade kui väikeste isendite luud säilivad pinnases halvasti, ei pruugi selguda tervikpilt
Lisaks üldistele suundumustele määras kohaliku asustusmustri • Veekogude lähedus • Kauplemis- või kogunemis-koha olemasolu • Maastikutingimused Sisemaakogukonnad reeglina liikuvamad Neoliitikum Gordon Childe’i keskne tees: “neoliitilisest revolutsioonist”: neoliitikumi algust märgib üleminek põllumajandusele Välja toodud mitmeid põhjusi: • Rahvastikukasv • Mugavus Neoliitikumile iseloomulik veel • Kivilihvimine • Puurimine: varreauguga kirved nn Ida-Euroopa neoliitikum: alguspunkt keraamika kasutusele-võtt (Eestis ca 4900 eKr) Viljakasvatuse algus Üleminek viljelusmajandusele hõlmas mitmeid etappe, millest kõik ei toonud kaasa viljakasvatusest elatumist. a) – seemnete külvamine, järjepidevat kasvatust ja teadlikku valikut ei kaasne; c) teadlik valik, mis toob kaasa põllumajanduslikult kasvatatavate liikide eristumise looduslikult kasvavatest; e) liigiomaduste muutused sõltuvalt looduslikest
annaabi.ee 
