Kaitsa tiivad ja püüniseosa olid valmistatud umbes 3,5 m pikkustest ja 1,5 2 cm jämedustest kooritud kuuse või männi varbadest, mis olid ühest otsast tertaud. Puuvarbi ühendas kasevitstest punutis. Ülesvoolu tõusva kudekala püüdmiseks mõeldud püünise ümber oli vaiadest tugiseadis koos laudadest kandlavaga. Sellel liikus püüdja, kes pikavarrelise kahvaga ammutas kaitsast kalu. Mädajõe püünis oli kasutusel kogu suve, enne jää tekkimist koristati varrad varju alla, kuid tugiseadis jäi talveski jõkke. 1950. aastatel avastati Vastseliina lähedal Kise järves ja Pahijärve veepinna alandamise tõttu kuivalejäänud kaldaribas neerukujuliste püüniste vaiakontsud. Tõenäoliselt oli ka siin tegemist kaitsataoliste püünistega. Nende läbimõõt oli pikuti üle 4 meetri ja laiuti üle 3 meetri. Püüniste olemasolust järvedes, rääkimata kasutamisajast, ei teadnud kohalikud vanemadki inimesed midagi
02.2009) Harilik vaarikas on 1-2, vahel 3 m kõrguseks kasvavate vartega põõsas. Taime varred on esimesel aastal rohtsed ja vahakirmega, teisel aastal hakkavad altpoolt puituma ja ülevalt hargnema. Valkjaspruun koor on alumises osas tihedalt kaetud peente agadega. Varred on kaheaastased, mis tähendab seda, et teisel eluaastal need õitsevad, kannavad vilju ja lõpetavad sellega elutegevuse. Juurtel on selleks ajaks tekkinud aga uued lisapungad, millest järgmisel aastal kasvavad uued varrad. Mais ja juunis ilmuvad varteharudele valged õied, mida tolmeldavad putukad. Eriti soodsate ilmade korral võivad vaarika viljad küpseda juba juuni lõpupäevadel, tavaliselt toimub see siiski juulis-augustis. Enamasti helepunane, sametja pinnaga, mahlane ja väga maitsev vaarikamari on tegelikult koguluuvili, mis eraldub kergesti õiepõhjast. Kultuursortidel võib viljade värvus olla ka kollane, roosa või mustjas.
annaabi.ee 
