Kõrvukräts lepib peaaegu igasuguse oma toitumisala äärel oleva puistuga, isegi keset põldu kasvava kahara üksikpuuga (Kontkanen jt, 2004:68). Olenevalt liigi pesitsemise eripäradest on oluline varju pakkuvate puujuurte (pilt 9), sobivate suurte pesaõõnsustega puude (pilt 10) või kännutüügaste olemasolu (pilt 11). Pilt 9 Vana hõre männik, kus leidub Pilt 10 Karvasjalg-kakk pesitseb tihti poegadele varjupakkuvaid puujuurestikke musträhni vanas pesaõõnsuses, kes ja suuri puid, sobib hästi põhiliselt maas õõnsuse rajamiseks vajab rinna kõrguselt pesitsevale kassikakule (Kontkanen jt, vähemalt 40 cm läbimõõduga puid 2004:68) (Kontkanen jt, 2004:81) Pilt 11 Tüüpiline händkaku pesa asub suures puutüükas, seega oleneb selle kaku käekäik
Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a 21. LINNAPARGID EUROOPAS 19.-20. SAJANDIL (Hellström 1997 jt) Parke linnarahva ühiseks kasutamiseks leidus juba vanas Kreekas. Keskajast on üksikuid näiteid esimestest avalikest linnaparkidest 13.-14. sajandil. Itaalia linnades rajati kaupmeeste pealekäimisel nn prato'sid - muruväljakuid, kuhu istutati varjupakkuvaid puid sirgetesse ridadesse. Neid parke kasutati ka turgudeks ja laatadeks, samuti üliõpilaste mängudeks. Sarnaseid näiteid on ka Pariisist, Madriidist, Viinist. Ka Versailles' Suur Park oli linnakodanikele avatud. SAKSAMAA LINNAPARGID 19. SAJANDIL Hirschfeldt oma teoses "Aiakunsti teooria" (1779-85) paneb ette rajada parke, kus kõikidest ühiskonnakihtidest pärit inimesed võiksid loodust nautida. Selliseid parke oleks tema arvates
annaabi.ee 
