Pimeneb ja kui üks rakett taevas kustub ronin järgmisesse mursulehtrisse ja kaevikusse ja kuulen, et mind hüütakse. Kui rahunenud olen, siis mõtlen, et ei võlgne surnule midagi, ta oleks samamoodi käitunud, sõda on sõda. Peame 8ksa mehega valvama üht küla, mis on evakueeritud, tuleb silm peal hoida toidulaol. Leidsime 2 siga koos Katiga, hakkame õhtusööki valmistama. Küpsetan ja pean tihti küüru viskama, kuna mürsud tulevad, saime asjadega varjundisse. 2 nädalat möödub süües ja juues. Asume teele üht asulat evakueerima, liigume marsikolonnis, kuna prantslased ei hakka ju tulistama küla, kus nende kaasmaalased asuvad. Paar min hiljem granaat visatakse ja kõik jooksevad, Albert on pihta saanud, ma ka, kuidagimoodi jõuame väiksesesse varjendisse. Jõudsime välislaagrisse, kus mult üritati kildu kätte saada, ja saadeti koju meid. Tegin nii,et me saaksime koos Albertiga minna ja andsin sanitaarveeblile sigareid.
aga Paul palus tal oodata kuni tuli väiksem on. Kat ja Paul hoidsid Nekrutit kinni, kes oli paanikas ja metsik. Tema rahustamiseks oli ainuke võimalus ta läbi klobida. Nad tegid seda ja ehmatasid ka teised Nekrutid ära. Peale seda vahejuhtumit oli õhk veel närvilisem. Ühtäkki undas ja välgutas hirmsasti, varjend ragises. Õnnekombel polnud mürsk väga suur ja betoonplokid pidasid vastu. Tolm, praht ja muld lendasid läbisegi, seinad kõikusid ja varjundisse tungis väävlisuits. Juhul, kui nad oleks olnud sellel hetkel kergelt ehitatud punkris, poleks keegi elus. Kuid varsti märatses see sama Nekrut jälle ja temaga ühinesid veel kaks Nekrutit. Kui üks neist põgenes ja Paul talle järgi tormas, toimus rünnak ja Paul ronis varjundisse tagasi. Peale seda tegi Kat ettepaneku skatti mängida, aga mäng jäi pooleli, kuna nende ümber toimus liiga palju. Nad olid kurnatud ja nende keha ei allunud neile. Mõne aja pärast lähenes lahingutegevus
annaabi.ee 
