Ka üksikisikule keskenduvas luules protestib Suits väljastpoolt tuleva surve vastu. Ilmekas näide selle kohta on trotslik ,,Pöörase laul", mis on kirja pandud hullumeelse või selleks peetava vaatepunktilt. Tumedamaid jooni, aimatavat skepsist või edasipürgija väsimushetkede tunnistamist leidub luuletustes ,,Muremõtted käivad rinnas", ,,Ma küdevasse ahju heitsin lehed" ja ,,Käe naale viimaks toetasin pää". Nii tagasihoidlikult kui need tundetoonid esinevadki, aitavad need varjundada muidu ühtlast võitlusmeelsust. Uudsena omas ajas mõjus G. Suitsu armastuslüürika ,,Elu tule" kolmandas tsüklis, mille avab kaunis igatsuslaul ,,Oma saar". ,,Oma saar" Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Uus oli noore Suitsu luules seegi, et armastatu ei olnud üksnes imetletav ja ihaldatav, vaid tingimata ka tee- ja ideekaaslane. Ometi on ,,Elu tule" armastuslüürika enamasti veel
morfeemideks. Seotud morfeemid ei saa esineda üksikult, nt eesti keele käände- ja pöördetunnused jne. Vabad morfeemid moodustavad suletud klassi (nt inglise keele artiklid, sidesõnad, eessõnad ja tagasõnad. Grammatilistel morfeemidel ei ole leksikaalset tähendust, nende denotatsioon on abstraktsem kui leksikaalsete morfeemide oma. Grammatiliste morfeemide liigitus Sageli on grammatiliste morfeemide ülesanne tähendust modifitseerida ehk varjundada (nt vene keele aspektiliited, mis vastab vene keele aspektiliidetele eesti keeles, kuidas meil lõpetatud-lõpetamata tegevuse vahet väljendatakse?) Grammatilised morfeemid võivad olla relatsioonilised, st nad väljendavad kas omadusi või suhteid. Omadusi väljendavad morfeemid on ühevalentsed (nt osastava lõpp -t, mis välj seda, et midagi on teatud määral) või kahevalentsed (sisseütleva lõpp, mis välj seda, et miski on kuskil).
annaabi.ee 
