võiga. Seejärel suruda segu koogivormi ning see ahjus läbi küpsetada. Samal ajal tuleb kausis kokku mikserdada toorjuustu, jahu, suhkru, munad ja hapukoore. Ka see tuleb koogivormi valada ning sinna peale vaarikad asetada. Siis tuleb see ahju panna ja pärast 40 minutit tuleb seda külmkapis jahutada.“ Pärast seda ei mõelnud mitte keegi millestki muust kui sellest koogist. Seitsmenda päeva hommikul ärkasime kõik võõraste häälte peale. Jooksid ruttu varjualustest välja ja seal nad olid – päästjad. Me istusid paadile ja hakkasime Austraalia poole sõitma. Teel hakkas teine piloot laulma: „Ei tea, kas merele ma teel või randa, kuid tean, et kallas kaugel veel. Mu räbaldunud saabas kraabib kanda ja paadi põhi läbi laseb vee. Ei tea, kas kiire mul või küllalt aega, kas liialt ma ei vaata tagasi. Kas olin teel, kui päike tõusnud taeva või rändasin ka siis kui magasin. Ei tea, kas jaksan oma reisipauna kanda,
kanalasse ja korraldab seal "haisurünnaku", mille peale kanad õrrelt maha kukuvad. Tegelikkuses eritab tuhkur nõret vaid erandjuhtudel tugeva ehmatuse või ärrituse korral, kusjuures tema lõhn on siberi kärbi (kolonok), kärbi või ameerika naaritsa nõre lõhnast tunduvalt nõrgem. Tuhkru põhivärvus on pruun või mustjaspruun, kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusega. Kõht on peaaegu täielikult tumepruun. Mask teeb metsiku tuhkru urgudest ja varjualustest välja piilumisel vähem märgatavaks. Erinevalt valgetuhkrust on saba tervikuna ühevärviline, tumepruun. Metstuhkru saakloomadeks on põhiliselt uruhiired, hiired, konnad, mõnikord ka hamstrid, hüpiklased, jänesed ja karihiired. Jõgede ääres elavad tuhkrud püüavad väikseid kalu või söövad seda, mis kaluritest maha jääb. Mõnikord söövad metstuhkrud ka suuri putukaid. Tuhkur üks parimaid mullakaevajaid kärplaste seas. Uru kaevamisel on tal abiks