Pühajärve hingematvast ilust ja jälgmina sadade nahkhiirte lendu suveöös jõe kohal Suure Taevaskoja kalju all. Ja rändama Emajõe suudmeala soodes ning Alutaguse rabades ning vanades metsades. Õigupoolest oleks tore veel niita hästi teravaks käiatud vikatiga lõhnavat heina mõnel Hiiumaa või Ridala kandi puisniidul ja sõita jalgrattaga Vooremaa ning Saaremaa teid. Hea oleks ka seilata pisikese purjepaadiga Väinamere laidude vahel ja istuda mõnedki päevad Vilsandi kaljudel varjetelgis, et vahtida linde. Ei teeks halba pisut sisse hingata Peraküla luitemännikute õhku ja jääda mõnes Laeva kandi sookaasikus kevadise vihmahoo kätte. Katkend Fred Jüssi esseest raamatus „Mister Fred” Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse ei juhata ükski kaart, ka kõige uuem maanteede atlas mitte. Niisuguseid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu varal, püsivaks eluks nad paraku ei sobi. Ent kord leitud ja hoolega
Kiidetud olgu taevas! Kolm lindu 7. mai 1980. Kell on kolm, istun peidikus raba peal. Täna toppisin kaikaid alla ja kaigaste peale panin kaasatoodud vineerplaadi, et ei tuleks olla tundide kaupa jalgupidi vees või märjas turbasamblas, sest jääkolakas on rabapinnas mõnel pool veel sulamata. Tukkusin pärast mikrofoni ülesseadmist õhtul telgi juures paar tundi, aga magamiskotita ja riietes ei too niisugune pooluni eriti kosutust, sest külmahirm ei lase õieti magama jäädagi. Nüüd on varjetelgis küll veidi mugavam kui eelmisel ööl, aga ilm on jälle jahedam ja ikkagi hakkavad jalad niisketes kummisaabastes külmetama. KELL VEERAND NELI hakkavad tedred mängima. Algul kostavad pimedusest üksnes kauged salapärased suhinad. Siis nihkub see kõik ligemale, üsna siia, mu varjendi lähedusse, mikrofoni ette. Seadsin oma püügiriistu seekord äärmise hoolikusega, püüdes vältida kõiki varem tehtud vigu.
annaabi.ee 
