Leonardo elas segastel aegadel. Ta oli tunnistajaks prantslaste sissetungile Milanosse 1499. Aastal, ta teadis Venezia sõdimisest Osmanite riigiga ja Itaalia linnade omavahelistest konfliktidest. Sellepärast olid paljud tema ideed ajendatud sõjalisest otstarbest. Ta tundis suurt huvi sõjatehnika vastu. Ta mõtles palju kaitsvatele linnamüüride ehitamisele. Samuti lõi ta joonised sildadest, mida oleks võimalik lahti võtta ja mujal üles panna, kaitsekraavidest ja salajatest maa-alustest varjenditest, kuhu inimesed võiksid peituda. Joonised relvadest, hiigelsuurest katapuldist, mitme rauaga tulirelvast, massiivne amb, mortiir ja leegiheitjad. Ta mõtles välja ka soomusmasina(Phillips 2006: 48-49). Leonardo õppis maalima tundma seda detailselt vaadeldes. Ta jaoks oli millegi nägemine selle uskumine. Ta ei toetunud teiste teadmistele, vaid eelistas ise kõik välja uurida. Kõikidest uurimustest ei paista see kusagil välja selgemini, kui tema inimkea alastes töödes. Teda
õnnestu. Üks noortest sõduritest hullus ning tema rahustamiseks tuli ta läbi peksta. Selle peale ehmuvad veel kaks nekrutit ja jooksevad välja. Paul läheb neid kinni püüdma. Samal ajal toimub plahvatus ning kaevikusein on kaetud mulla, liharibade ja riideräbalatega. Paul jookseb varjendisse tagasi. Hullunud sõdur seotakse kinni. Mõne aja pärast läheneb lahingtegevus. Prantslased suunduvad varjendi poole. Sõdurid suudavad nad taganema sundida. Vastaste varjenditest haarati kaasa konserve. Öösel valvepostil olles mõtles Bäumer:"Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata." Üks kadunud ja haavata saanud sõdur karjus, kuid teda ei leitud. Paari päeva pärast hääl vaibub. Sõdurid korjasid granaatide vasest rõngaid ja prantsuse valgusrakettide siidist langevarje, et need kodustele saata (esimeste vajalikkust ei osatud seletada, kuid teistest tehti pluuse)
Mehed suutsid prantslased tagasi ajada. Saabus keskpäev ja päike kõrvetas. Esimene enam-vähem säilinud kaevik ilmus nähtavale ja see oli mehi täis, kes vasturünnakule lähenesid. Mehed pidid nendega liituma. Nende suurtükivägi avas marutule ja lükkas vasturünnakule riivi ette. Rünnak luhtus suurtükiväe pärast. Kui nad ajasid mahajäänud prantslasi taga, sattusid nad vastase positsioonile. Nende kaotused olid minimaalsed. Mehed haarasid vaenlaste varjenditest konserve kaasa. Paul oli öösel valvepostil. Ta mõtles: „ Ja isegi siis kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata.“ Ta meenutas aega, kui oli rahulik, vaikne ja pingevaba. Ehkki öö oli soe, hakkasid ta käed 14 külmetama ja tal olid külmavärinad. Kui Paul valvest varjendisse läks, leidis ta eest
annaabi.ee 
