karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka avamaastikke, kuigi viimastest eelistab niiskemaid ja rohurikkamaid alasid. Niidu-uruhiir võib elutseda ka rabade servaaladel, soistel niitudel ja rannaniitudel ning siseveekogude kaldapõõsastikes. Ta uuristab madalaid urge, kuid pesapaikadena kasutab meelsasti ka looduslikke varjekohti või ehitab maapinnale rohust ja samblast pesi. Rannaniitudel võib ta oma kodu rajada ka lihtsalt kivide alla. Niidu-uruhiire toiduks on valdavalt taimedeNiidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka
K U S ELA S ID M ETS A V EN N A D ? Koostajad: Jaanus Talts ja Oliver Leppik 10. klass Sissejuhatus Tänapäeval levinud üleelamisõpetus õpetab ehitama igasugu varjualuseid. Vaadates metsavendade punkreid, tuleb tõdeda, et need mehed teadsid juba siis, mida nad tegid. Varjekohad ehk punkrid 1940. aastate teises pooles hakkasid metsavennad rajama endale üle Eesti varjekohti ehk punkreid. Eesti metsavendade elupaiku saab jaotada mitmesse kategooriasse. 1. Maapealsed punkrid 2. Pinnasesse süvendatud punkrid 3. Maa-alused punkrid 4. Taluhoonetesse ehitatud peidikud 5. Suvisel ajal kasutati elamiseks aga telke ning üpris tagasihoidlike seinte ja katusega nii-öelda suvepunkreid, mille peamine eesmärk oli tagada lihtsalt tuule- ja vihmavari. M aa-alused punkrid Neid ei olnud võimalik rajada igale maastikutüübile.
Siiski pole selline teguviis soovitatav. Mingil moel ei tohi looma taltsutada, kui see võib edaspidi seada ohtu tema elu. Talveunes loomi ei tohi kunagi pildistamiseks üles äratada. Erilised kaitsealused liigid *Ohustatud liigid nagu saarmad ja oravad on vastavalt seadustele täieliku kaitse all. Nende liikide pesade, urgude ja varjekohtade juures pildistamisele laienevad täpselt samasugused piirangud nagu pesitsevate lindude pildistamisele. Kõikidel kaitstavatel liikidel pole kindlaid varjekohti. Sellised liigid on kaks roomajaliiki, kaks kahepaikse liiki ja paljud väga haruldased päeva- ja ööliblikad. Parim reegel on: "Kui kahtled, ära tee." Näiteks ei tohi liigutada elupaigas asuvaid objekte selleks et otsida pildistamiseks seal elavaid vaskusse. *Liike, mis pole täieliku kaitse all võib koguda loodusest ilma loata ja kasutada selleks erinevaid püüdmismeetodeid, kaas arvatud liblikavõrgud.
Eestis asustatud aastased lõhed on tavaliselt olnud 3040 g, kaheaastased 60100 g raskused, kuid võimalik on toota ka 100200 g kaaluvaid laskujaid ja mõnel aastal on seda ka tehtud. Jõeforell (Salmo trutta fario) on hinnatud sportliku püügi objekt. Tihti kindlustavad meie forelliojad aga niigi piisava arvukuse ja forelli asustamine ei suurenda saaki oluliselt kui kaladele ei jätku varjekohti ja toitu, on asustatud kalade suremus suur ja kasv aeglane. Forelli asustamisel tuleb kaaluda, kas veekogu kalamahutavus pole juba normaalsel tasemel. Kui püük on intensiivne ja selle tõttu forelli arvukus optimaalsest väiksem või kui kudemisalad on kahjustatud või neid napib, tuleb forelli asustamist soovitada. 14. Angerja elutsükkel ja angerjakasvatuse põhitingimused. a
annaabi.ee 
