maailma tunda. Sellega on teadmisele seatud tema ülesanne. Luuletuse esimene osa kõneleb aletheia`st, teine osa doxa`st. Termini “meetod” eelajalugu. Jumalanna jätkab: Hästi, nii ma kõnelen – sina aga hooli kuulvalt loost (mython) – mis ainsana küsimise teel on mõeldavad (noesai – tähelepandavad): see üks – kuidas ON ning et- kuidas ei ole olematu – see on usutavuse teekond varjamatust saatev. Too teine – et-kuidas EI OLE ning et-kuidas vajatav on olematus. See aga, lausun sulle, on lausa umbpärimatu rada: ei ole sa ometi tundnud olematut ennast (to ge me eon) ega lausunud. (DK B 2) Tlk. Tõnu Luik. Oluliseks sõnaks Parmenidese kõnepruugis, millele selle fragmendi puhul esimesena võiks tähelepanu juhtida, on tee (hodos). Viimane ei tähenda siinkohal mitte pelka vahemaad kahe
millese me oleme heidetud ja see on seotud traditsiooniga mille sisse me oleme kasvanud. Tõde ja meetod Gadamer soovib teada saada , mis seos on tõel ja meetodil humanitaarteadustega .Tema taotlus on näidata, millises ajaloolis-kultuurilises mõjuväljas kaasaegse teaduse niisugune enesemõistmine on kujunenud.Gadameri silmis on ühtlasi problemaatiline teaduslikkuse ja tõe vahekord humanitaarteadustes.Aga millist laaditõde Gadamer silmas peab- ta peab silmas tõde kui varjamatust, milles mõistmisele avaneb olemine.Erinevalt teaduslikest tõdedest, mis saavutatakse kindlaid meetodeid rakendades, ei ole inimesel mõistmises avaneva tõe suhtes distantseeritud, objekteerivat hoiakut. See on tõde, mis kehtib alati ka mõistja enese kohta ja, mille mõistmine mõistjat muudab.Tõde selles tähenduses on sama ajalooline kui inimolemine tervikuna.Neis eeldustest lähtudes astub Gadamer vastu üldlevinud arusaama absolutiseerimisele, mille kohaselt tuleb humanitaarteadustel
annaabi.ee 
