jõgesid, Mustalt merelt Läänemerele. Tööriistade levik ja puutöö oskused olid Läänemere randadel jõudnud tasmele, mis võimaldasid ehitada madala süvisega merekindlaid paate. Selline pikk paat võimaldas liigelda madalatel jõgedel, ning purjetada Läänemerel. Skandinaavia saagades mainitakse eestlasi kui mereröövleid ja kaupmehi ning loendatakse vastastikkuseid sõjaretki. Lääne- Euroopa kroonikates tuntakse neid viikingitena, Ida-Euroopas varjaagidena. Viikingiajal eraldusid üksikud külad, mis asusid kaubateede ristumiskohal ja said hiljem linnadeks. Kesk-Eestis oli selleks Viljandi, mis asus lõunast põhja suunduva maantee ja läänest itta suunduva veetee ristumiskohal. 1154. aastal Araabia rännumees ja geograaf Abu-Abdallah-Muhammadal-Idrisi nimetas Viljandi muinaslinnust esmakordselt kirjalikes allikates Falamuse nime all. Tegemist oli Sitsiilia kuninga Roger II tellitud maailmaatlase kommentaaridega.
Tal oli õigus talupoega karistada. Talupoeg oli maaomaniku omand. Pärisori sõltus mõisnikust. Nimelt ei tohtinud ta ilma tema loata elukohta vahetada. Pärisori kasutas mõisniku maad ning maksis selle eest ka renti. Pärisorjal võisid olla oma pere, majapidamine (mitte küll hooned, vaid pigem tööriistad, mida tööl vaja läks) ja kariloomad. 6. Viikingid (päritolu, tegevus) Põhja poolt tungisid Euroopasse viikingid. Läänes tunti neid normannide nime all, idas varjaagidena. Viikingite suuraega võib määratleda 800-1050. aastate paiku. Viikingid olid meresõitjad, sõdalased ja kaupmehed. Nad olid pärit Põhja- Euroopast, Skandinaavia poolsaarelt. Nad korraldasid palju retki, sest neil oli käes vähe haritavat maad ning põllumaa juurde tegemine sealsetes tingimustes oli raske. Lisaks käisid nad retkedel, et saada kuulsust ja rahuldada oma seiklushimu. Kolmandaks läksid need, kes poliitilistes võitlustes kaotajateks jäid,
annaabi.ee 
