veerand haigestunutest), enam ei haigestu, viis kunstliku nakatamiseni. Alustasid seda araablased, kasutades inimestelt pärit ,,rõugelima". Protseduuri tuntakse variolatsiooni nime all. 1718. aastal tõi Mary Montague (1689-1762), Briti Konstantinoopoli saadiku naine (kes oli, muide, mh ka feminist) kombe Euroopasse. Inglismaal ja Euroopas oli variolatsiooni praktiseerimise puhul tegemist sageli kõrgkihtide hobiga, nt 1721. aastal soovis end varioleerida Briti kuninglik perekond. Selleks sooritati kõigepealt inimkatseid. Vangid, kellega protseduur läbi viidi, jäid ellu, pärast mida hoiti neid koos rõugehaigetega ning nad ei nakatunud. Oma sõjaväe varioleeris ka George Washington, siinkohal oli tegemist aga kaugeltki mitte vabatahtlikkusel põhineva meetmega. (Eesti keeles kirjutas variolatsioonist juba 1766. aastal Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde enda poolt välja antud ajakirjas Lühhike Õppetus.)
Ameerikas tapsid nad rohkem inimesi, kui kolonisaatorid, samuti Polüneesias. Tähelepanek, et need, kes haigust põdenud (Vanas Maailmas surid umbes veerand haigestunutest), enam ei haigestu, viis kunstliku nakatamiseni. Alustasid seda araablased. 1718. a tõi Mary Montague (1689-1762), Briti Konstantinoopoli saadiku naine muuseas, feminist kombe Euroopasse. See oli eespool juba mainimist leidnud variolatsioon. 1721. a soovis kuninglik perekond end varioleerida enne seda sooritati natuke inimkatseid. Vangid, kellega protseduur läbi viidi, jäid ellu, pärast mida hoiti neid koos rõugehaigetega ning nad ei nakatunud. (Hilisem elu siiski näitas võrreldes päris vaktsineerimisega oli variolatsiooni puhul siiski teatav suremus ning haiguse kulg oli ägedam, tuues mh sageli kaasa armistumise.) Järgneb Edward Jenneri (1749-1823) edulugu 1796. a toimunud vaktsineerimine lehma rõugelimaga. 1798
annaabi.ee 
