Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised (mitte üksnes fonoloogilised) omadused. Seda variatsiooni nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Distributsioonipiirangud on oma olemuselt tõesti grammatilised, mitte fonoloogilised. Morfoloogiliselt tingitud häälikuvariatsioone kirjeldatakse morfofoneemide kaudu, mis esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme. Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad. Esinemisümbruse tingimusi kirjeldades on võimalik viidata fonoloogilistele, morfoloogilistele ja süntaktilistele omadustele. Morfofoneemid vastavad abstraktsusastmelt arhifoneemidele, kuigi neil ei ole keele fonoloogias niisama loomulikku tagapõhja kui arhifoneemidel. Morfofoneemide ja arhifoneemide vahel ei ole seega radikaalset erinevust
Morfofonoloogiline varieerumine – morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine
annaabi.ee 
