teise nähtuse kohta arvutatud variats.koef.ga. Dispersioon – selle arvutamisel tõstetakse individuaalväärtused ja nende aritmeetiliste keskmiste vahelised hälved ruutu. See omadus ongi teinud disp. Kõige rohkem kasutatava variatsiooninäitarvu. Puuduseks on see, et tema mõõtühikuks on variandi mõõtühiku ruut. Nimetatud puudusest ülesaamiseks kasutatakse standardhälvet, mis on ruutjuur dispersioonist. Standardhälve on alati samades mõõtühikutes, milles variandidki. Variatsioonikoefitsienti standardhälve järgi kasutatakse siis kui on vaja võrrelda niisuguste tunnuste hajuvust, mis on mõõdetud erinevates mõõtühikutes. Nt mis varieerub rohkem, kas inimese pikkus v kaal. 9. Asümmeetria koefitsient (asümmeetria kordaja) – vasakkaldeline siis on väiksema väärtusega variante rohkem. Paremkaldeline siis on suurema väärtusega variante rohkem. Täiesti sümmeetrilistes ridades on K=0, Paremkaldelistes K väiksem kui 0 ja
vaistul põhineva inimliku otsustusega. Kuna reaalsus sisaldab sujuvaid üleminekuid, ebakindlust ja infopuudust, siis loob leksikograaf selles segaduses korda ja pakub lugejale selgeid vas- tuseid, ühtlasi peites tema eest osa segaduse-infot. (Sõnapõhise koostamise puhul võivad need selged vastused küll ka omavahel vastuolus olla, nagu nägime.) • E-sõnastikud pakuvad sisuliselt sama infot mis nende paberile trükitud variandidki, ainult otsingusüsteem võib olla võimekam ja täiendamine sagedasem. Sellisel käsitööd ja keskse autoriteedi inimlikke otsustusi sisalda- val viisil tehakse sõnastikke järjest vähem. Suured tekstikorpused, keeletehnoloogia ja vabatahtlike kaasamise võimalused muudavad üha teostatavamaks vastupidise lähenemise, kus alustatakse valdkonna kor- pusest ja sõnastikukoostamise töö seisneb materjali poolautomaatses töötlemises ja puhastamises
annaabi.ee 
