Ma ei taha olla Djakovi suhtes ülekohtune. Ta on lõppude lõpuks ikkagi lapse isa. (Tatajana võtab ta käest kirja ja loeb seda.) MIHHAIL: Noh, mina olen ta onu. Kant ütleb, et sugulus on vaimne mõiste. (Tal õnnestub raamatust terve patakas lehti välja rebida, ulatab selle Ljubovile.) Säh, võta, Karl Suurest hussiitide ülestõusuni. TATJANA: (kirja Varenkale tagasi ulatades) Mihhail tahab seda öelda, et sa pead kirjutama Djakovile, et kui sa talle andusid, siis oli su keha lihtsalt Ego meeleline ilming. VARENKA: Djakov on ratsaväeohvitser. (Mihhail ulatab veel ühe pataka lehti Tatjanale.) MIHHAIL: Maximilian Esimesest Utrechti rahuni. TATJANA: (kärsitult) Oh, Mihhail!
Keset tõsiseid ja morne, pingutatult igavaid pedagooge, kes isegi nimepäevadele lähevad kohuse pärast, näeme äkki, et uus Afrodite on vahust sündinud: käib, käed puusas, naerab, laulab, tantsib... Ta laulis tundmusega ,,Puhuvaid tuuli", siis veel ühe romansi ja veel, ning võlus meid kõiki, isegi Belikovi. Ta istus preili juurde ja lausus magusalt naeratades: ,,Väikevene keel meenutab oma õrnuse ja meeldiva kõlavusega vana-kreeka keelt." See oli Varenkale meelitav ja ta hakkas Belikovile tundmusega ja veenvalt jutustama, et tal on Gadjatsi maakonnas talu, kus elab tema emake, ja seal on sellised pirnid, sellised melonid, sellised ,,kabakid"! Väikevenelased kutsuvad nimelt kõrvitsaid ,,Kabakkideks", Kõrtse aga ,,sinokkideks", ja nende juures keedetakse peedi- ja sinikapsasborsi ,,nii maitsvat, nii maitsvat et lihtsalt hirmus!" Meie kuulasime ja kuulasime, ning äkki turgatas meile kõigile pähe üks ja seesama mõte.
annaabi.ee 
