Kes näinud me nurmi ja salusid, sel mõnda on mäletamist. On vett meie kandis, on metsi, on karja-jamatjamaid. Ja silmarõõmu ning seltsi on paplitelt tänavail. ...... "Sergusa! Tõusnud on päike. On ärgata viimne aeg! Eit ammugi teeb oma käike, pannkooke sinule praeb. Ma ise käin mõisas. Neile pean midagi viima: tead, viis kurvitsat lasta sain eile, need lõunaks on prouale head." ..... Saan kasuka kaasa, ja ikka on küünis mu magamiskoht. Puud aias on kasvanud suureks, varbtara jääb kiiva mu teel kui sirelipõõsaste juures oks riivab, on hell mu meel. Kord pilgu seal värava najal noor tütarlaps maha lõi (täis kuusteist olin tol ajal) ja sosistas õrnalt "Ei või!" Oo kauged ja kallid ajad! Too tüdruk ei unune eal. Kuis nooruses armastust vajad! Ja saad- kui ka ise ei tea. 4.6 "Must mees" 1925. aastal ilmus poeem "Must mees"-luuletaja traagiline ja avameelne dialoog oma teisikuga. Poeet tundis, et must, kurjakuulutav vari jälitas teda kõikjal
kõrtsi tunnuseid, ja koputas uksele. 253 Sel ajal jätkas väikesele jalgrajale pöördunud d'Artag-nan oma teed ja saabus Saint- Cloud'sse. Kuid selle asemel et minna mööda suurt teed, keeras ta lossi taha, jõudis mingisse üsna kõrvalisse väiksesse tänavasse ja oli peagi kokkulepitud kohas aiamajakese vastas. See asus väga üksildases paigas. Ühe tänavapoole võttis enda alla kõrge müür, mille nurgal seisis aiamajake, teisel pool oli varbtara, mis kaitses väikest aeda möödakäijate eest, aia sügavusest paistis vilets hurtsik. Ta oli kohtumispaigal ja kuna tal polnud kästud oma saabumisest mingil viisil märku anda, jäi ta ootama. Polnud kuulda ainsatki häält, näis nagu oleks pealinn saja ljöö kaugusel. Heitnud pilgu selja taha, toetus d'Artagnan varbtarale. Tarast, aiast ja hurtsikust edasi kattis kogu mõõtmatut avarust tume uduloor -- seal haigutavas tühjuses magas Pariis. Udusse
annaabi.ee 
