poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd. Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu, sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab? Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu? Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis, pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut. Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut. Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina; Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind. sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina? kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind? Käin ise võõraid teid ja maid. Millal kõrv mu üle vere
igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.» «Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»*
annaabi.ee 
